Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Lühidalt õpetajate palkadest

2011-12-13T23:32:00.000+02:00

Riigikogu otsustas, et las need parlamendisaadikute palgad ja kuluhüvitised olla, aga õpetajate palka mitte mingi võimalusega lähema aasta jooksul tõsta ei saa. Rumalad on nad ikka küll, hoiatati ju, kui palgad ei tõuse, tuleb streik, ja need, kellele liiga tehakse, ei unusta enda eest seista. Tõsi, mis see streik ikka hullu teha saab ... ühe päeva koolitunde ei toimu, aga pärast seda läheb töö rõõmsalt edasi. Mis veelgi hullem - õpetajad peavad ise leidma võimaluse, kuidas ärajäävates tundides käsitletav materjal lõpuks ikkagi õpilasteni jõuaks. Niisiis on riigiisade jaoks kõik iseenesest korras. Kurb.
Minu peas tekib aga küsimus: huvitav, mis siis saaks, kui õpetajad ei piirduks ühe streigipäevaga. Mis siis, kui streigitaks seni, kuni neid võetakse kuulda ja tehakse midagi olukorra parandamiseks? Lõppude lõpuks, miks peaks õpetaja iga päev tööle ilmuma, kui rahva valitud esindajad parlamendis ei suuda nädalas ühte päevagi istungisaalis veeta. Tõsi, kui rääkida haridustöötajate moraali- ja kohusetundest, siis neile tekitaks pikem streik tohutult lisakoormust, mille eest palka ei tule. Loodetavasti on siiski kõigele võimalik mingisugunegi lahendus leida. Asi on ikkagi põhimõttes!
Minu kui kodaniku jaoks oleks juba suur samm see, kui lõpuks ometi muudetaks see tobe seadus, mis keelab Riigikogul käsitleda parasjagu Toompela istuva parlamendi palgaküsimust. Muudetaks selliselt, et palka tõsta ei saa, kuid külmutada (või veelgi parem - langetada) saab. Siis lõppeks ükskord see tobe olukord, et pääste-, meditsiini- ja haridustöötajate palk on pideval samal tasemel, sest eelmised riigikogu liikmed otsustasid, et järgmine koosseis peab veel rohkem raha saama.

Huvitav, millal saadakse aru, et õpetajaid, päästjad ja arstid on kordades tähtsamad, kui parlamendisaadikud, valitsuse liikmed, riigiametnikud ja teised poliitikud?! Poliitika on asi, millega tegelemiseks ei ole vaja õppida aastaid kõrgkoolis või muretseda inimeste pärast, kellega igapäevaselt kokku puututakse. Sellise suhtumisega on lõpuks ainsateks Eesti elanikeks poliitikud, kes paremate võimaluste puudumisel käivad arsti juures Soomes või mõnes teises naaberriigis, viivad oma lapsi sinna kooli ja kutsuvad päästjaid kohale samuti Soomest. Samas, mis neil viga lasta majal maha põleda - ehitavad aga kümnekordse keskmise palga ja kuluhüvitiste eest uue häärberi.

Kosmoselendude ilu ja valu

2011-12-12T13:57:00.003+02:00

Sattusin täna cracked.com-i postitusele, kuhu oli üles riputatud hulk lahedaid pilte kosmosest, süstikutest ja nendega seonduvast (7 Awesome Images That Will Make You Mourn the Space Shuttle) ning mis pani mind otsima veel ja veel hingematvaid ülesvõtteid avakosmosest. Eriti meeldisid mulle maakerast tehtud ülesvõtted, nagu näiteks see,

kus Maa ajaaarvamise järgi 1984. aasta veebruaris otsustas astronaut Bruce McCandless II, et läheb ja hõljub nüüd kosmoses ilma igasugu juhtmete ja muu pudi-padita. Pärast sellist kogemust mõtleks mina küll, et nüüd võib rahus surra. Kahjuks võib kosmoselendudel nii ka minna, sest kuigi enamik lende on olnud edukad ja on palju selliseid lahedaid pilte, siis iroonilisel kombel toosama süstik Challenger, millega rändasid McCandless II ja tema kaaslased kosmosesse ning tegid esimese vaba "jalutuskäigu", lendas peaaegu kaks aastat hiljem lihtsalt õhku. CNNi otsepilt juhtunust:

Ehk siis põhimõtteliselt oli kuskil ehituse juures mingi viga, mida oli juba ammu märgatud, kuid sellele ei pööratud piisavalt tähelepanu. Nii palju kui mina erinevaid artikleid lugedes aru sain, oli õnn, et juba varem midagi sellist ei juhtunud. Kogu meeskond hukkus, kuid arvatavasti mitte plahvatuses, vaid hiljem ookeani kukkudes, kuna süstiku see osa, kus inimesed viibisid, ei saanud tules kahjustada.

Kogu see lugu ehmatas inimesi päris korralikult, seda enam, et süstiku starti oli kogunenud vaatama (nagu ikka) suur hulk publikut. Kaheks aastaks peatati süstikuprogramm, et välja selgitada, mis ikkagi täpselt Challengeriga juhtus. Pärast seda jätkusid kosmoselennud ja kõik toimis kenasti, kuni 2003. aastal leidis aset järgmine katastroof, mille käigus hävis süstik Columbia Maa atmosfääri sisenedes. Kogu meeskond hukkus ja lennumasin jõudis maapinnale tükikestena. Sellestki on üsna õõvastav videomaterjal:

Columbia probleemid algasid juba startides (kuigi siis ei teadnud sellest vist veel keegi), mil tekkis süstiku kuumuskindlasse kattesse auk. See tähendas, et tagasilennul oli süstik kaotanud hermeetilisuse ning lagunes atmosfääri sisenedes põlevateks tükkideks.

Niisiis, kosmosest Maale vaadata võib olla päris lahe, nagu ka julgestuseta hõljumine kaaluta olekus, kuid iga lennuga kaasneb alati risk elule. NASA on igatahes oma süstikuprogrammi lõpetanud, mis tähendab, et sealt ei ole enam ohtu karta. Kosmoselennud ei ole aga kindlasti lõppenud ning ühel päeval tehakse ilmselt ära ka esimene turismireis Kuule.

Palun mulle palju tasuta asju!

2011-11-08T23:03:00.000+02:00

Päris hirmus on vaadata, kuidas Facebookis tasuta asjade peale tormi joostakse. See on läinud nii meeletuks, et väga lihtne on kergeusklikke võltspakkumistega lollitada. Kui see oli alguses naljakas, siis nüüd ei tea, mille pärast rohkem kurvastada - kas kiusajate õeluse pärast või inimeste rumaluse pärast. Ühest küljest ei ole libakampaania looja ju süüdi, kui lehmakari tasuta pakutud heina peale kiini jookseb. Teisalt aga, teades kui kerge on inimesi mõjutada, on päris kuri lootjate ootusi kõrgele ajada, eriti kui arvestada, et FBs on see igapäevane, kui tehakse mingeid ägedaid kampaaniaid, kus saab võita ägedaid asju, mida reaalsuses ei pruugi üldse vaja minnagi.

Sellega meenub, et lugesin just ühest ajakirjast analüüsi, kuidas tarbimishullus ei ole ka masuajal vähenenud ning seal oli mitu kasulikku nippi, kuidas pääseda ebavajalike ostude tegemisest. Eks FBga ole natuke sama asi. Asju küll ei osteta, kuid see-eest tahetakse tasuta saada ja täiesti mõtlematult (sest maksma ju ei pea!). Nii on väga lihtne teha üritusele suurte tähtedega pealkiri VÕIDA NÄDALANE PUHKUS MALDIIVIDELE, luua juurde veel mingi huvitav põhjus, miks sellist asja teha ja jagada seda oma seinal. Lisaks reisivõidule saab iga nädal 20 inimest uue iPhone'i, iPadi ja mitutuhat eurot ning tunni ajaga ongi arvatavasti mitusada osalejat olemas. Sõltub muidugi, kas teha üritus eesti keeles kohalikele või inglisekeelne ülemaailmse mastaabiga pakkumine. Viimasel juhul oleks esimese tunni aja number muidugi kordi suurem.

Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan, on see, et kurb on näha, kuidas keskmine eestlasest FB kasutaja on varsti sama rumal nagu keskmine ameeriklane. Ei tahaks seda nagu uskuda, kuid paraku paistab nii välja.

Selle postituse ajendiks on järjekordne FB üritus. Kui esimesed ehk ei saanudki aru, et tegelikult ei ole olemas sellist asja nagu Ühendatud Kreeka Meedia, siis järgmised, nähes jagatud ürituse pilte, võinuks ju taibata, et tegu ei ole pädeva pakkumisega. Paraku on asi ka selles, et selline n-ö trollimine on noorema põlvkonna teema ja isegi mina, kes ma olin vahepeal lolcatzide ja muu sellisega väga hästi kursis, ei jõua enam moodsate meemidega sammu pidada. Minust üheksa aastat vanem õde ei tea neist ammugi midagi ja mida rääkida veel 40-60-aastastest FB kasutajatest ...

Ehk siis mulle tundub, et kurvastada tuleks nii õela "trollija" kui ka rumala kasutaja pärast ja loota, et inimestel on edaspidi natukenegi kriitikameelt tasuta pakkumiste suhtes.

Filmimaraton!

2010-04-01T22:16:00.004+03:00

Mina nimetaks seda sotsiaalseks eksperimendiks. Suure Tolkieni ja tema loomingu austajatena tahame sõbraga ühe öö jooksul ära vaadata kogu Sõrmuste isanda triloogia. Kusjuures, pikendatud versioone, et nauding oleks ikka maksimaalne. Keskmise filmifriigi jaoks on see muidugi kukepea. Meil on aga ärevus suur. Kolm pea 4-tunnist filmi järjest ära vaadata ning seejuures veel uneajast ärkvel püsida ei ole lihtne asi, seda enam, et tegu ei ole just nürimeelsete komöödiatega.

Miks öösel? Sest võimatu oli meie nii erinevates graafikutes leida sobivat päeva, mil mõlemad oleks 100% vabad ja kummagi kodu oleks tühi. Niisiis, tahtmata asja taaskord edasi lükata võtsime plaani, et niipea kui tema 200 km kauguselt tagasi jõuab, hakkame asjaga pihta. Esialgne plaan oli alustada kell 22, kuid erinevatel põhjustel ei ole me seda veel teinud.

Eks hommikuks on selge, mis meie ilusast plaanist sai. Alla me igatahes anda ei kavatse.

------------------------------

13 tundi hiljem saime asjaga ühele poole. Alustasime neljapäeva õhtul veidi peale ühteteist õhtul. Segavaks faktoriks osutus ETVst tulev lauluvõistlus "Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010". Lühemate ja pikemate pauside järel lõpetasime umbes täpselt 12 tundi hiljem. Mina manustasin 3 tassi kohvi, kaaslane mitte ühtegi, kusjuures, kell on 17.15 ja ta on siiani ärkvel.

Üldjoontes ei möödunudki see 12 tundi väga raskelt. Väsimusehetkedel oli suur tahtmine asi pooleli jätta, kuid kohv peletas need mõtted väga kiiresti. Filmi seisukohalt oli triloogia tervikuna vaatamine väga värskendav. Tekkisid teistsugused seosed ja panime tähele hoopis teistsuguseid asju kui varem. Võib-olla mõjutas seda ka asjaolu, et olime filme näinud viimati mõni aasta tagasi. Lisaks on tunne nagu oleks öösel kuskil teises maailmas ära käinud ja nüüd on hea tagantjärgi meenutada, milliseid toredaid asju sai nähtud.

Niisiis, kui aega ja tahtmist on, soovitan soojalt LOTRi-maratoni ette võtta. Küll oleks seda siiski mõistlikum teha päeva ajal.

Milleks meile tähtpäevad?

2010-03-09T05:48:00.002+02:00

Päris nukker on kuulata-vaadata, kuidas pühasid ei peeta enam miskiks. "Iga päev on sõbrapäev" ja "Iga päev on naistepäev" on laused, mida olen kuulnud viimastel aastatel üha enam just vastavatel tähtpäevadel. Tõesti, sõbrad ja naised on koguaeg olulised. Siiski, olgem ausad, fakt on see, et iga päev ei vii keegi oma kallimale lilli ja komme ega pööra sõbrale tavalisest rohkem tähelepanu. Sama lugu on naistepäevaga - ma tahaks näha mõnda meest, kes iga päev või vähemalt korra nädalas naistele (st mitte ainult enda omale) lilli viiks, lihtsalt sellepärast, et naised on koguaeg tähtsad, mitte ainult 8. märtsil.

Siit läheks edasi teemaga "iga päev on sõbra-/naistepäev" ja küsiks, et miks me siis üldse tähistame emadepäeva? Emad on meile ju iga päev kallid. Või milleks tähistada sünnipäevi, võiksime vabalt iga päev sõbrad kokku kutsuda ja isekeskis endi eksistentsi tähistada.

Lõppude lõpuks taandub kõik siiski sellele, et kaasaegses kiires maailmas kas unustatakse tähtpäevi või lihtsalt ei viitsita enam nende pärast vaeva näha. Loomulikult ei oota keegi uhkeid lillebukette või õhtusöögi ülipeenes restoranis. Oluline on see, et kord aastas pööratakse tavalisest rohkem tähelepanu teatud inimestele, olgu need sõbrad, naised, emad või kes iganes. Küsimus ei ole selles, et neid piisavalt ei tähtsustata, vaid selles, et just need inimesed on saanud päris oma päeva, mil neid tavalisest rohkem esile tõstetakse. Oluline on igapäevaelust eristumine. Loomulikult on mu parim sõber aasta ringi mu parim sõber, kuid vähemalt ühel päeval aastas tahan talle seda kuidagi eriliselt tõestada. Sõbrapäev ei ole ehk siinkohal parim näide, kuid annab vast minu üldist meelsust edasi küll.

Seega, ärgem unustagem pühasid! Need inimesed, kellele on teatud päevad aastas pühendatud, on seda väärt, et neid meeles peetakse. Vastasel juhul ei oleks neid päevi lihtsalt välja mõeldud.

Siinkohal tervitaksin neid mehi, kes eile natuke vaeva nägid ja tõeliselt armsa üllatuse valmistasid.

The Imaginarium of Doctor Parnassus

2010-01-22T23:19:00.017+02:00

Kui eelmine kord kirjutasin, et hea kontsert on nagu hea film, siis nüüd võiks selle lause ümber pöörata. Käisin kinos ja nägin üle tüki aja linateost, mida oleksin tahtnud sealsamas kohe uuesti vaadata.

Mul on hea meel, et Heath Ledgeri päris viimaseks filmiks jäi "Doktor Parnassuse imaginaarium". Kuigi tõenäoliselt oli tema osatäitmine "Pimeduse rüütlis" tunduvalt parem, meeldiks minul isiklikult teda meenutada loomulikku värvi juuste ja tervete suunurkadega. Tegelikult, olgem ausad, varalahkunud näitleja näeb "imaginaariumis" neetult seksikas välja.

Teadupärast oli filmine pooleli, kui mees teise ilma läks. Seega võeti appi ports pea sama kauneid näitlejaid, kes aitaks filmi lõpuni viia. Fantaasiamaailmas vahetab Ledgeri kehastatud Tony nägusid nagu sokke, mis peaks ilmselt andma aimu tegelase mitmepalgelisusest.

Mõnel hetkel tundus, nagu Heath Ledgeri surm olnuks stsenaristile ette teada. Näiteks mask, mille Tony endale leiab, katab sedavõrd suure osa näost, et mõningaid stseene võinuks vabalt mängida keegi teine, kellel on samasugune kehaehitus ja lõua otsas tume habe. Eriti hästi mõjub mask Heathi muutumisel Johnnyks (Deppi pean loomulikult silmas). Tegelikult on nende kahe sarnasus täiesti hämmastav. Kahtlustasin, et ühes hilisemas stseenis pärismaailmas kehastas Depp Tonyt, kuid täiesti võimalik, et see ainult tundus nii. Nimelt näidati Tony nägu ülevalt paremalt, seega ei olnud see täielikult näha ja meenutas pigem Deppi kui Ledgerit.

Jude Law taustal on näha Monty Pythonist tuttav gilliamilik maastik

Jude Law ja Colin Farrell enam nii hästi varalahkunud näitlejat asendama ei sobinud. Küll aga valiti nad filmi suures osas seetõttu, et nad olid Heath Ledgeri head sõbrad olnud. Hiljem pilte vaadates leidsin, et Law asemele oleks hästi sobinud Orlando Bloom, kuna tema sarnasus Ledgeriga on tunduvalt suurem. Kuid kuna Terry Gilliam tahtis piirduda Ledgeri lähedastega, siis ilmselgelt ei tulnud Bloomi kaasamine kõne alla (kuigi mul puuduvad andmed sellest, kas nemad kaks on tutvunud või mitte).

Johnny Depp esimese imaginaariumi-Tony'na.

Tõeliselt nauditavad olid Gilliami tehtud maastikud imaginaariumis. Monty Pythonist tuttav käekiri ja animatsioonivõtted olid mõnusalt kodused, samuti oli mõnes kohas tunda eht-pythonilikku huumorit.

Filmi tegi aga lõppude lõpuks nukraks teadmine, et Tony ei surnud mitte ainult filmis, vaid ka päriselus. Sellest hoolimata oli tegu tõeliselt hea linateosega, mis sobib hästi nii Heath Ledgeri loomingu kui ka Terry Gilliami animatsioonide austajatele. Soovitan soojalt!

Kõigi maade sportlased, ühinege!

2010-01-20T23:05:00.001+02:00

Nüüdseks on see küll eilne uudis juba, aga juhuks kui veel on kedagi, kes sellest ei tea, siis siin on Sulleritsu PuusaBlog.

Vaiko Eplik ja Eliit Rock Cafés 15.01

2010-01-18T02:40:00.014+02:00

Hea kontsert on nagu hea film: tunniks-paariks sukeldud teise maailma, teise reaalsusesse, kus unustad selle, et järgmisel päeval on vaja ärgata kell 8, vaja oleks kirjutada bakatööd jne. Kui kontsert ükskord läbi saab, on sees kibe-magus tunne ja segased emotsioonid. Kõik justkui oli suurepärane ja sai üle tüki aja kuulata väga head muusikat, kuid nüüd on see läbi ja tuleb ootama jääda järgmist korda ning ühtlasi loota, et see on vähemalt sama hea. Selliselt võiks kirjeldada reedest Vaiko Epliku ja Eliidi kontserti.

Olles loonud endale kujutluspildi Eliidist kui suurepäraselt koostoimivast improbändist, oli huvitav kuulata tuttavaid plaadilugusid veidi teises võtmes. Paar-kolm lugu tundsin ära juba esimeste akordide järel, ülejäänute puhul püsis põnevus kuni tekstiosa alguseni.

Alustati looga, mida teab arvatavasti pea iga eestlane - "Armastus päästab maailma". Teate küll, see lahedate käikudega lugu Elisa reklaamist, mis on filmitud Tartus. Edasi tuli lugusid kõigilt neljalt ilmunud plaadilt. "Kosk", "Taevad", "Hei Sebastian", "Pihtas-põhjas", "Kibe ja kuum" ja paljud teised. Kui nüüd õigesti mäletan, siis koos lisalugudega mängiti ära 14 lugu. Seda on kõvasti rohkem, kui kohapeal olles tundus.

Loomulikult kanti ette "Ma olin teismeline libahunt", mille sissejuhatuses ei jätnud Vaiko Eplik mainimata, et see põhineb päriselul. Mees oli laval nagu jumal. Tundus nagu ta naudiks iga sõna sellest loost. Lava oli hämar ja siluetina sirutusid Vaiko käed taeva poole. Publik sirutas käed vastu, justkui tahaks öelda: me oleme sinuga! Nüüdseks vist juba traditsiooniliselt ei jätnud Raul Saaremets mängimata ka väikest DnB-hõngulist vahepala. Paraku ei mäleta, millise loo lõppu see jäi.

Tuttavate lugude kuulamisel on oma head ja halvad küljed. Nagu Vaiko Eplik on ühes oma intervjuus öelnud, ei saa ta plaadilugusid live'is mängida, kuna selleks, et need ka ehedalt kõlaksid, oleks vaja mitukümmend Vaikot, kes igaüks teeks õigel hetkel õiget asja. Tore oli lugusid ära tunda, kaasa laulda ja näha, kuidas need mingil hetkel Vaikost välja on tulnud ning tulevad uuesti siin ja praegu. Ometi on improl põnevus suurem, kuna siis ei oota põnevusega mitte ainult järgmist lugu, vaid ka iga järgmist nooti. Kontserdi lõpp on muidugi mõnevõrra kurvem, kuna siis on tõesti emotsioon ainu- ja erakordne, plaadilugude puhul saab kontserdielamust vähemalt osaliselt plaadi abil taaselustada.

Hea on vaadata Vaikot musitseerimas. Raul Saaremets, Madis Aesma ja Kristel Eplik mängisid kõik suurepäraselt, kuid võrreldes solistiga, kes mängis siiski enda loomingut, oli nende entusiasm kõvasti väiksem. Viimased kaks jäid aeg-ajalt (ka lugude keskel) Vaikot jälgima ning ajasid vaikselt oma rida, sel ajal kui mehe nägu hetkelisest loomeerutusest moondus ning igast tema liigutusest ja rakust õhkus muusikat.

Laupäeval varahommikul lõppenud kontsert ei olnud ports lugusid, mis mängiti rahva rõõmuks ette, vaid Muusika suure algustähega, mis täitis kogu Rock Café ning paiskas publikusse õnnemolekule. Loodetavasti viisid need enamiku seltskonnast õnnelikuna koduteele.

Ainus ametlik Vaiko Epliku ja Eliidi video. Lugu on "Pihtas-põhjas". Rohkem võiks selliseid videosid olla!

Täpsuse huvides tuleks mainida, et enne Vaiko Eplikut & Eliiti esines kooslus nimega Malcolm Lincoln. Kuna nende suutmatus 100% otse laulda ja solisti ebamäärane väänlemine tegid muusikale keskendumise üsna keeruliseks, jätan nende etteaste kommenteerimata. Olgu mainitud, et tegu on ühe Eesti Laulu finalistiga ning bändi solist jõudis ka saatesse "Eesti otsib superstaari".

Aasta muusikas

2010-01-07T01:23:00.032+02:00

Tuleb ikka söed hõõgvel hoida ja kuna hea uue aasta soovimine lõppes eile, on viimane aeg teha selle aasta esimene postitus. Mitmed on teinud igasugu erinevaid kokkuvõtteid möödunud aastast: pildikeeles, isiklikke, maailmasündmuste kohta, surmade kohta jne jne. Üks tuttav blogija aga meenutas, et tahtsin oma esimese last.fm'i aastakokkuvõtte teha. 2009. alguses oli selleks veel vara, kuid nüüd on õige aeg meenutada, kes viimase 12 kuu jooksul kõige rohkemkõrvas karjus.

Kuigi eelmisel aastal otsustasin ette võtta The Verve loomingu ja

avastasin mõned kuud hiljem, et võin edaspidi hakata kooslust oma lemmikbändiks nimetama, on

praeguse seisuga artistide tabelis esikohal Vaiko Eplik ja Eliit. The Verve ei jää aga kaugele maha ning on vaid kahe kuulamiskorra võrra kaugemal. Võimalik, et 1. jaanuari hommikul olnuks need numbrid teised. See ei olegi tegelikult tähtis, sest võitjaks loen mõlemaid, kuna

1. mõlemaid hakkasin kuulama eelmisel aastal

2. mõlemad said üsna pea pärast esmakordset tutvumist minu suurteks lemmikuteks ning on seda siiani.

Edasi kulgeb üsna rahulikus tempos, nende kannul silkavad Coldplay ja Tori Amos ning tagatipuks viiendana uuesti Vaiko, seekord ilma Eliidita. Siinkohal ütleks, et tegu on väga suure üllatusega, kuna "Neljas" jõudis minuni aasta lõpuminutitel (novembri keskpaigas) ning kuidagi

suutsin seda nii palju kuulata, et Vaiko Eplik uhkes üksinduses mahtus kenast top5-te.

Üksikute lugudega oli hoopis teine ooper. The Verve jõudis top15-sse (mida püsivalt lehel

koguaeg näha on) vaid kahe looga: "Blue" teisel ja "Bittersweet

Symphony" kolmandal kohal. Vaiko lugusid oli 4, neist kõrgeim 11. Esikoha hõivas korraliku edumaaga Faithlessi "Insomnia" (need olid need sessiaegsed unetud ööd), neljas oli VASTi "Touched". Eelmise tabeli bändidest mahtus top5-te veel vaid Coldplay looga "Viva la Vida".

Lõpetuseks aasta viis kuulatuimat albumit. Need on täpselt samad, mis on olnud siiani kõige kuulatavamad läbi terve minu last.fm'i

ajaloo. Erilisi üllatajaid siin ei ole: kolm albumit Vaiko Eplikult, üks Coldplay'lt, üks The Verve'ilt. Järjekord siis järgmine:

1. Vaiko Eplik "Neljas"

2. Vaiko Eplik ja Eliit "3: Kosmoseodüsseia"

3. The Verve "A Strom in Heaven"

4. Vaiko Eplik ja Eliit "1"

5. Coldplay "Viva la Vida or Death and All His Friends"

Üllatuslik on vaid "A Storm in Heaven", kuna enda meelest pean The Verve'i parimaks albumit "A Northern Soul". Ilmselt on asi suures "Blue" kuulamises, kuigi huvitaval kombel ei ole suur BSSi kuulamine "Urban Hymnsi" albumite etteotsa tõstnud.

Mingeid erilis järeldusi eelnevast teha ei ole. Tõenäoliselt oli see enamikule üsna igav lugemine. Uue aastaga oli vaja siiski algust teha ning üle tüki aja see lehekülg uuesti elule turgutada.

* pilt Vaiko Eplikust on pärit ERRi uudisteportaalist

Nad teevad seda ikka ja jälle

2009-11-26T10:33:00.004+02:00

Olen oma väikeses mullis ikka mõelnud, et EPL on tükk maad tublim kui näiteks Postimees. Hetk tagasi aga tekkis tõsine hämming, kui lugesin EPL Online avalehelt esimest pealkirja: "Vaktsiini saajat ähvardab kuni 100-kroonine tasu". Minu esimene mõte oli, et ohhoo, lähen vaktsineerima ja makstakse veel 100 krooni peale ka, pole siin midagi ähvardavat, tore hoopis ju. Pärast seda kui lugesin pealkirja umbes viis korda ja üritasin analüüsida iga sõna, sain lõpuks aru, mida sellega öelda taheti. Tekib vaid küsimus, kus on veebikülje keeletoimetaja?

Tegelikult ei ole siin midagi imestada, teadagi, kuidas neil päevil pealkirjadega on. Hämmastavaimate jaoks on loodud lausa veebilehekülg ja Twitterisse konto.

Gõu Džonni, gõu-gõu-gõu

2009-10-14T03:39:00.001+03:00

2) Milliseid vigu ja möödalaskmisi on keskerakondlik linnavalitsus teinud oma viimase valitsemisperioodi jooksul?

Ma ei ole nii ühekülgne, nagu Andrus Ansip, kes tõemeeli usub, et kõik tema valitsuse otsused on olnud vaid õigeid ja head – vaadaku, kuidas on nende otsuste tulemusel kasvanud tööpuudus. Suuremaid ämbreid pole meil aga olnud. Kui oleks olnud, oleksite sellest meie tegevust tänuväärse detailsusega jälgivast meediast kindlasti kuulnud.

http://www.epl.ee/artikkel/480060

Twitteri efekt

2009-08-24T18:35:00.003+03:00

Aigi viitas Twitteris artiklile, kus Meghan Keane kirjutab Twitteri mõjust filmide piletimüügitulule. Tõepoolest, Twitterist on nüüdseks saanud omaette nähtus sotsiaalvõrgustike maailmas ning see võib hakata mõjutama värskeimate linateoste edukust.

Vahetult esilinastuse järel (või selle ajal) saavad kinokülastajad Twitteri vahendusel teavitada miljoneid inimesi sellest, mida nad filmist arvavad. See võib üsna tugevalt mõjutada piletimüüki, eriti filmi linastumise avanädalatel. Loomulikult võib mõju olla nii positiivne kui negatiivne, kõik sõltub publikust ja nende maitsest.

Mõistagi ei ole selle kohta mingisugust tõestust, et Twitteril üldse oleks mingisugune mõju filmide populaarsusele. Seda väidet kinnitavaid fakte on artiklis üksjagu. Kuid ometi tasuks seda ühe faktorina silmas pidada kui mõne filmi puhul hakkavad avanädalal müüginumbrid järsult kukkuma.

Võimalus oma sõpradele vahetult pärast esilinastust uuest filmist rääkida on koguaeg olemas olnud, seega ei tohiks Twitteril mingisugust erilist mõju olla. Küll aga on Twitteriga võimalus teavitada palju laiemaid masse ning seda tunduvalt kiiremini kui näiteks helistades.

Palju õnne Mart Viisitammele!

2009-07-30T12:43:00.005+03:00

Liina says:
uudist tead!
Liina says:
meie kallis viisimumm saab täna 29 aastaseks

Hea kui ikka suvepealinlaste hulgas tuttavaid on, muidu oleks nii tähtsa päeva maha maganud.

Kes kannatab, see kaua elab

2009-07-24T22:02:00.014+03:00

Täna erinevates blogides ringi vaadates nägin, et paljud leheküljed on puhkusel. Endalgi on paus kuidagi väga pikaks veninud, kuigi mõtteid on, millest kirjutada. Nüüd siis lõpuks on mahti ka paar rida kirja panna.

Juulikuu on kujunenud ootamatult kultuurseks, osalt tänu raadiotööle. Veelgi enam, vähem kui nädala jooksul olen käinud vaatamas kolme erinevat suveetendust. Selles postituses aga keskendun hoopis eelmisel nädalal nähtud Rannapi minituuri avakontserdile Tartu lauluväljakul.

Kuuldavasti lõppes tuurike Rannapile selles mõttes kurvalt, et Tallinnas ilm publikut ei soosinud ning sellest kannatas ka ürituse tehniline pool. Ometi oli kokku pandud kava vägev ning toimis igati hästi. Etteasted ei olnud (vähemalt näiliselt) loobitud suvalisse järjekorda, vaid moodustasid ühtse terviku, andes kordumatu kontsertelamuse.

Kosmikud alustasid. Olles endine suur ja praegune stabiilne Kosmikute loomingu austaja, oli mõnevõrra kahju, et poisid mängisid vaid käputäie lugusid. Teisalt on see arusaadav - olgem ausad, tegu oli eelkõige siiski Rannapi tuuriga.
Lühike paus (mida osa inimesi kasutas muidugi selleks, et kohe jälle söögitelgi poole tormata), mille jooksul tuli lavale koor, ooperisolist Priit Volmer ja herr Rannap ise. Kanti ette "Taevas ja maa". Selle kohta ei oksa muud öelda, kui et Rannap on kantaati kirjutades näidanud järjekordselt oma taset. Kui enamike lemmikartistide puhul pelgan alati uusloomingut, kuna kardan, et seda, mis juba tehtud, enam korrata ei suudeta. Rannapi puhul seda muret ei ole. Mehe helilooming on endises headuses ning kuna ta on tekstide puhul teatud luuletajatele kindlaks jäänud, kõlavad lood tervikuna sama hästi kui omal ajal Ruja esituses.

Peale vaheaega saabus hetk, mida ise kõige rohkem ootasin. Ruja lugusid tuli esitama Taavi Peterson. Kavas olid minu meelest enam-vähem samad lood (mitte küll kõik), mis kaks aastat tagasi Rannapi & Taavi tuuril. Taavi ei ole oma headust minu silmis kaotanud, kuigi lavakogemuse puudumine annab tema kehakeeles kohati liigagi hästi tunda. Ometi on poisi hääl lihtsalt super. Kuulsin ühes Tartu pubis ühe anonüümse mehe kommentaari, kus ta kirus Taavit, kuna too ei oskavat üldse laulda ning Alenderit matkib ta väga haledalt. Mina isiklikult leian, et Taavi kohe kindlasti ei matki Alenderit, küll aga sobivad Ruja lood talle kõige paremini (võrreldes Maarja jt artistidega, kes neid lugusid esitanud on) just hääletämbri poolest. Nagu Rannapki on koduvalt öelnud, on Taavil tõeliselt hea hääl rocki laulmiseks. Annaks nüüd ainult jumal, et Rannap teda edasi susiks ning mõne aasta pärast saaks Taavi Petersoni juba tegevmuusikuna näha. Sest vähe sellest, et noormehel on häält, tal on ka tohutult karakterit ja isikupära.

Ruja lood esitatud, tuli ettekandele "Ilus maa". Kuna mul on salapärastel põhjustel endal kantaadi täisversioon olemas, oli tore kuulata tuttavat lugu, kaasa laulda ja seda lõpuks ka live-esituses näha. Mõnevõrra häiris vaid see, et lool oli kaks solisti, aga seda ka ilmselt seetõttu, et olen kunagist Ruja & Alenderi varianti liiga palju kuulanud.

Kontsert oli hea, kuid paraku on igal asjal kaks külge. Puudustest nii palju, et kahju oli säärast kava kuulata vabas õhus. Teatavasti käitub keskmine eestlane vabaõhukontserdil samamoodi nagu koduaias grillides. Sellest johtuvalt rikkusid kohati kontserdi lummust pianode ajal kõrvu kriipivad laste jooksusammud (otse lava ees ühest platsi otsast teise), samuti hõiked ja kõik muu taoline, mida lapsed ikka mängides teevad. (Ausõna, ei ole lastevihkaja, aga korduvalt sai üritusel kinnitust Dylan Morani definitsioon laste kohta: midget drunks :D) Loomulikult ei saa publikut süüdistada, kuna tegu oli siiski vabaõhukontserdiga. Õnneks on Rannapil aga kuuldavasti anda ka üks n-ö sisekontsert ning materjal plaadile salvestada.

Lõpetuseks võin julgelt öelda, et kes tuuril ei käinud, jäid heast asjast ilma.

Elus

2009-07-16T13:50:00.002+03:00

Suvepuhkus on ootamatult ka seda lehekülge tabanud, mistõttu on postitamisse üsna pikk paus sisse tulnud. Kuna aga ees on vägagi kultuurne nädalalõpp, püüan üsna pea ülevaate anda kõigist nendest toredatest üritustest, kuhu ma üritan jõuda.

Nädala laul

2009-06-15T23:19:00.003+03:00

Faithless - Insomnia

Kaks nädalat järjest olen seda kõige rohkem kuulanud, nüüd siis kirjutan ka natuke.
"Insomnia" on Faithlessi teine ja ühtlasi kõige edukam singel. Lool on mitu versiooni, millest kõige populaarsem on Monster Mix, mida mängiti peamiselt klubides ning mis oli ka muusikavideo taustaks. Faithlessi esimesel albumil on aga "Insomnia" n-ö täisversioon (Moody Mix), mis kestab üle kümne minuti. See sisaldab muuhulgas laulusõnu, mida ei ole raadioversioonis eksplitsiitse sisu tõttu. See versioon, mida ise olen hullumiseni kuulanud, on DJ Logic remix.

Tegemist on kindlasti ühe tuntuima 90ndate tantsuhitiga. Maxi Jazz laulab endast kui unetust, kuid loo sõnadel on veidi sügavam mõte, mis on kindlasti tantsumuusika austajatele tuttav teema. Teadupärast tarbitakse reividel kõikvõimalikke erguteid, mille tagajärjel on unetus üsna normaalne nähtus.

Faithless - Insomnia
by djoik

12 punast kitse

2009-06-12T10:32:00.002+03:00

Ma ei ole veel kordagi ühelegi kommentaarile viidanud, aga see siin on liiga hea, et sellele mitte viidata.

"... 23 musta kärbest lameskleb tasandil ja mööda kiirustab 12 punast kitse, siis 21. must kärbes küsib 9. mustalt kärbselt, kuhu nad kiirustavad, ja 9. must kärbes vastab, et neil on seal vist söökla."

Veel meedia parandamisest

2009-05-24T23:16:00.002+03:00

Kuidagi lollakalt hakkab see blogi välja kukkuma. Muud ei tee, kui viitan teistele, kes kirjutavad hästi, ise seejuures sõna võtmata. Eks ma olengi pigem selline vaikne kõrvaltvaataja olnud.

Daniel Vaarik arutleb meediamudelite teemal, pakkudes välja võimalikke lahendusi praeguse olukorra parandamiseks. Soovitan kindlasti lugeda, eriti kaastudengitel, kellest mõni ikka aeg-ajalt siia satub.
Ise lisaksin vaid seda, mida öeldi mitmel korral teisipäevasel arutelul. See, mida ajakirjanik arvab, ei huvita enam kedagi. Staarajakirjaniku staatus lakkab eksisteerimast, kuna lugejatel lihtsalt puudub usaldus. Üha olulisemaks muutub seejuures toimetaja roll.

Kommentaarid tasuliseks!

2009-05-24T02:41:00.005+03:00

Liis Lass muudkui võitleb meedia paranemise nimel, nii omanimelises portaalis kui ka värskes blogis. Muuhulgas ei meeldi talle internetikommentaarid, kaotas neidis need ju oma portaalistki.
Kommentaaride teemal on tegelikult juba väga pikka aega vaieldud, tõsisem poleemika sai tõenäoliselt selles alguse kui Leedo Delfi kohtusse kaebas.
Nüüd siis pakub Werine Pastakas välja äriidee internetiväljaannetele: kommentaarid tuleks muuta tasuliseks. Tõepoolest, sümboolne tasu iga kirjatüki eest paneks ehk mõtlema, kas üldse tasub kirjutada ja mida öelda.
Kas nüüd väljapakutud lahendus on suurepärane, selles ma kahtlen, kuid arendada tasub seda kindlasti. Kõige olulisem on ju, et meediaettevõtted võiksid kommentaaride pealt pealt üsna korralikke summasid teenida.

Kommentaarid on iseenesest positiivne nähtus. Kui ajakirjanik viitsiks oma loo kommentaariumi korralikult läbi vaadata, leiaks kindlasti nii mõnestki kohast algmaterjali uuele loole. Väga raske on aga praegusel ajal müra seest sisu leida. Seetõttu mõjuks kommentaaride maksustamine ainult positiivselt.

Juhan Peeglist ja eesti keelest

2009-05-23T23:27:00.003+03:00

Tahtsin hirmsasti Juhan Peegli 90. sünniaastapäeva raames toimunud konverentsist kirjutada, aga kuna sellest on juba väga palju aega möödas, jätan sealtoimunu seekord sinnapaika. Ettekanded olid huvitavad, eriti teises pooles. Tulevastele ajakirjanikele (keda oli küll saalis vaid käputäis) sai mõtlemisainet küllaga.

Teadupärast tegeles Peegel muuhulgas ka eesti keele, täpsemalt rahvalaulude uurimisega. Rahvalaulud on aga oluline alus sellele, milline on meie keel praegu.
Uppsala ülikooli professor Raimo Raag kirjutas rootsi üliõpilastele õpiku "Talurahva keelest riigikeeleks", milles kirjeldab eesti keele sihipärast muutmist riigikeeleks ning selle edasist arengut. Polaarkaru blogist leidsin tolles raamatus avaldatud uusversiooni loost "Kas tunned maad". Lisan siis siiagi ühe, minu meelest kõige vahvama, salmi.

Siin tervitavad metsamassiivid
nii palavalt siseveekogusid, haljassöödamaid
Siin sademete toimel teraviljakultuur juurdub
ja päike on tihedas kontaktis kõrreliste ülaosaga.

Laulusõpradel on kindlasti lõbus lugu originaaltekstiga kokku viia. Meil siin küll igal juhul oli. Suvisel laulupeol läheb ilmselt paraku raskeks sellise tekstiga lugu esitada. Rütm ei taha kuidagi paika loksuda.

"Moby Dick" Twitteris

2009-05-16T19:04:00.002+03:00

Boingboing kirjutab, et pärast muuseas pillatud märkust otsustas iirlane Dan Coulter postitada Twitterisse terve "Moby Dicki". 12 849 postitust, 9 ja pool kuud ning Herman Melville'i suurteos on 140 tähemärgi kaupa lugejate ees.

Lugejate nõudmisel on järgmine teos tõenäoliselt "Alice Imedemaal".

VasakParemVasakParemVasak

2009-05-15T17:11:00.005+03:00

Coldplay tervitab oma fänne uue live-albumiga "LeftRightLeftRightLeft", mida saab täiesti tasuta nende kodulehelt alla tõmmata. Album on lühike, vaid 9 lugu on kogumikul, kuid see-eest täiesti Coldplay tasemel. Chris Martin ütles, et neile meeldib kontserte anda ning too kogumik ongi tänuks fännidele, kes annavad põhjuse seda teha, mida nad teevad.

Mul ei ole rohkem midagi lisada. Kui Coldplay meeldib ja live'id meeldivad, soovitan soojalt. Minu meelest järjekordne superalbum sellelt koosluselt.

Nädala laul

2009-05-04T00:22:00.002+03:00

Oasis - Wonderwall

Tegu on kindlasti Oasise vaieldamatult populaarseima ja tuntuima looga. Singel on pärit bändi teiselt albumilt "(What's the Story) Morning Glory?" ning lasti välja 1995. aastal. Muuhulgas tegi bänd singliga läbimurde ka USAs.

Laulu pealkiri on inspireeritud George Harrisoni albumist "Wonderwall Music", mis oli laiemale avalikkusele tundmatuks jäänud filmi "Wonderwall" soundtrack. Loo autor on Noel Gallagher, kes väitis varasemalt, et kirjutas selle oma tollasele tüdruksõbrale. Pärast nende lahkuminekut tunnistas ta aga, et tegelikult on see laul kujuteldavast sõbrast, kes tuleb ja päästab su iseenda käest.
Huvitaval kombel on loo sisse laulnud hoopis Noeli vend Liam.

"Wonderwall" on üks viimase aja enim kaverdatud lugusid. Seda on esitanud naljaviluks näiteks Radiohead ja Robbie Williams, kellel oli vendade Gallagheridega pidevalt kana kitkuda.
Suurem poleemika puhkes aga seoses Green Day looga "Boulevard of Broken Dreams". Noel Gallagheri sõnul on seal täpselt samasugused akrodid nagu "Wonderwallis". MTV tegi kunagi neist kahest loost ka mashup'i.

Laulu video on saanud parima briti video auhinna 1996. aastal. Liikvel on ka teine versioon videost, kus terve loo kestel näidatakse bändi liikmeid reas laulmas (sarnaselt originaalversioonis nähtule).
Minu meelest on tegu ühe ägedaima muusikavideoga üldse. Selle suurteks plussideks on lihtsus ja geniaalsus.

Kuulamistreening ja intervjueerimine

2009-04-30T01:56:00.003+03:00

Lass24 teeb sääsest elevanti, et Eesti tippajakirjanikud ei oska intervjueerida. Ma olen üsna kindel, et Liis Lass ise oleks kindlasti seal suurepäraselt hakkama saanud. Enda kohta sama ei ütleks.

Milles siis probleem? Tuli mingisugune Iglesias (Julio? Ei olegi Julio? Neid on veel mõni?) Eestisse laulma, ajakirjanikud läksid küsimusi küsima ja said sellega nii kohutavalt hakkama, et õudne lihtsalt! No hästi, tuleb tunnistada, et urmasotilikku või mihkelraualikku meisterklassi nad just ei näidanud. Minu meelest oli tegu täiesti arvestatava vestlusega ühe väsinud staariga. Mis suuri ettevalmistusi sa ikka teed kui lugu läheb väljaannetesse, mille jaoks on oluline teada, kas mees mäletab mingisuguseid suvalisi tibisid, kellega ta viimati Tallinnas pidu pani. Seda Eesti tippajakirjanduseks nimetada on sama mis Jana Kaske Madonnaks pidada. Veelgi enam, meil ei oleks oma ajakirjandusega siis küll enam midagi peale hakata kui tippajakirjanikke saadetaks Enrique Iglesiast lennujaama välkintervjueerima.

Hea ja halb uudis

2009-04-14T02:39:00.003+03:00

Hea on see, et Eestis on juba alates 90ndate algusest vähenenud suitsetajate arv. Kuigi igasugu kampaaniaid peetakse tihti mõttetuteks (isegi olen nii arvanud), tundub, et need on siiski mingisugust mõju avaldanud. Praegu suitsetab meie väikese vabariigi tööealistest elanikest 26%.

Halb on aga see, et alkoholitarbimisel oleme Euroopas esikohal. Juba ainuüksi selline näiliselt süütu tegevus nagu õhtul teleka ees õlle- või veinijoomine on muutunud hullemaks sellevõrra, et kogused on läinud suuremaks. Teadagi värk: selle asemel, et osta peale tööd pudel-kaks õlut, võetakse ikka terve 4-pakk või sikspäkk. Kusjuures, mullegi on kohati tundunud, et üleüldine alkoholitarbimine on läinud suuremaks. Vahel mõtlen ikka, et Tartus ongi elu natuke pidusem ja ülikooliajal juuaksegi rohkem ja tehakse lollusi. Uuringu tulemusi nähes paneb aga mõtlema, et asi hakkab vist vaikselt mingeid piire ületama. Huvitav, mida nüüd need inimesed mõtlevad, kes leidsin, et hea mõte on panna alkoholimüügile kellaajaline piir peale?

Tore on aga muidugi see, et inimesed ise peavad oma tervislikku seisundit heaks.

Eesti otsib superlaulu

2009-04-13T22:52:00.004+03:00

Kuidagi ei paindu keel sõnade "Eesti otsib" järel ütlema muud peale sõna "super", nii ongi saanud lemmiklaulust minu jaoks superlaul. Sattusin siis täna juhuslikult saate korduse peale ning kuna juba pärast esimese saate netist nägemist on olnud mõte saadet siin natuke kiruda, siis seekord haarasin härjal sarvist.

Iseenesest tore idee TV3-l. Superstaari-saate jaoks raha ei jätkunud, tehti lemmiklaulu-saade. Äärmiselt huvitav ja intrigeeriv ettevõtmine. Toimiva süsteemi mõtlesid ka välja: laulud on kaheksas kategoorias, kust igaühest valitakse kaks parimat - üks žürii (või akadeemia, nagu nad ise seda nimetavad), teine rahva lemmik. Lõpuks selgub kõigi saadete parimate hulgast see kõige-kõige parem ja lemmikum lugu.
Senised 3 saadet on olnud huvitavad, kuna laulud on head ning ma olen juba teada saanud ühe väga hea loo olemasolust. Samuti on meenunud mõni tore lugu, mille olemasolu olin unustanud.

Kahjuks on hea muusikavalik selle saate ainus pluss. Saatejuhiks on mulle arusaamatutel põhjustel valitud Alari Kivisaar, kes ei ole kindlasti kõige hullem valik, aga absoluutselt sobimatu (pluss mul on tema suhtes puhtalt isiklik ebasümpaatia juba väga varajasest nooruspõlvest). Sky Plusi plära ajama sobis mees küll, aga telesaadet juhtima mitte. Miks mitte jätkata eelmisel kevadel superstaari-saadet vedanud näitlejate duoga? Või valida mõni vähe särtsakam ja lustakam saatejuht, keda oleks hea kuulata-vaadata.

Suur (70-liikmeline!) akadeemia on andnud kõikidele lauludele punkte. Igas saates on kolm akadeemia liiget, kes siis lugusid kommenteerivad. See on üks osa, millest ma hästi aru ei saa. Näiteks täna nähtud kordussaates rääkisid Tiia-Ester Loitme ja Peeter Oja mingisugustest asjadest, mis, vabandust väga, mulle kohe üldse korda ei läinud. Lihtsalt inimesed heietasid oma mälestusi nagu ka eelmistes saadetes. Selle asemel võiks seoses konkreetse looga midagi põnevat näidata või kuulata looga otseselt seotud inimeste kommentaare, mis räägiksid mõne põneva loo ja annaks ehk huvitavaid teadmisi.

Väike puudus on seegi, et esimestes saadetes ei esitanud vanu häid laule nende originaalesitajad. Mõne loo puhul ei ole küll originaalesitajat enam olemas, aga kahju on sellest, et need, kes oleks laulma saanud tulla, seda ei teinud. Näiteks Koit Toome rikkus minu jaoks ära loo "Ma tahan olla öö" ja "Majakene mere ääras" kõlas Lenna Kuurma suust kuidagi võõrastavalt, kuigi tüdrukul on iseenesest hea hääl. Birgit Õigemeel oli kahes esimeses saates rahva poolt finaali hääletatud loo esitaja. Ma arvan, et kui tolles kolmandas saates oleks mõne loo Õigemeel esitanud, oleks seegi edasi pääsenud. See näitab tegelikult kui oluline on lemmiklugude juures nende originaalesitaja. Seetõttu meeldis mulle kolmas saade kõige rohkem, et 8-st loost 7 olid originaalesituses.

Lõppkokkuvõttes on saade tegelikult tore ja põnev vaatamine ning mind tõesti väga huvitab, milline lugu valitakse lõpuks selleks kõige-kõigemaks.

Nädala laul

2009-04-06T01:47:00.006+03:00

Tori Amos - Yes, Anastasia

Superlugu ameerika klaverivirtuoosi teiselt albumilt Under the Pink. Tegu on selles mõttes erilise looga, et väidetavalt on Amos seda lugu laivis esitanud täies pikkuses vaid ühe korra. Üldiselt piirdub ta loo teise poole esitamisega. Eks see ole arusaadav - nimelt on salvestatud versiooni täispikkuseks 9 ja pool minutit.

Laul on inspireeritud tsaar Nikolai II tütrest Anastasia Romanovist. Amose sõnul ei ole ta vürstinna kohta eriti raamatuid lugenud, küll aga teadis, mis tolle perega toimus. Inspiratsioon laulu kirjutamiseks tuli ühe kontserdi heliproovi ajal, mil ta oli kergelt haige. Laulu kirjutamise kohta on ta ise öelnud:

“Now I have only heard of her story, I’ve got no point to make. She comes and goes ‘you’ve got to write my tune.’ I go ‘ohhh, now’s not a really good time.’ She says ‘no, you’ve got to understand something from this, there’s something here that you’ve got to come to terms with.’ And that night came.”

Ametlikku videot ei ole, küll aga on palju erinevaid kontsertsalvestusi. Lisan siia nii "tavapärase" lühikese esituse kui ka tolle ainulaadse täispika ettekande. Kui laulu vastu huvi ei ole, siis tasub puhtalt Tori Amose enda pärast vaadata, kes laulab ja mängib suurepäraselt ning kelle lavalolemist vaadata on puhas nauding.

Uut sorti DVD müügil

2009-03-23T23:12:00.002+02:00

Terminaatorilt uus akustiline DVD!

Kui keegi on seda imelooma juba näinud, andku teada ja tehku pilti ka, kohe hirmsasti huvitab, milline üks akustiline DVD välja näeb. Kui keegi kavatseb endale imelooma muretseda, tooge ise näidata. Ma kohe vaataks.

Sound Relief

2009-03-18T16:04:00.006+02:00

14. märtsil toimus Austraalias - Sydneys ja Melbourne'is - 2 suurt heategevuslikku kontserti, millega koguti raha metsapõlengute ja üleujutuste ohvritele. Kokku koguti väidetavalt üle 8 miljoni USA dollari. Artistide valik oli lai, teiste hulgas astusid üles ka Coldplay ja Kings of Leon, kes leidsid aega oma ülitihedate kontsertgraafikute kõrvalt, et paar laulukest laulda. Wikipedia väidab, et kontserdist plaanitakse välja anda ka DVD.
Superülesastumise tegi John Farnham koos Coldplay'ga esitades oma aegumatut hitti "You're the Voice". Kindlasti tasub vaadata!

Omalt poolt saab Austraalia Punasele Ristile annetusi teha siin.

Misasi on Twitter ja miks see hea on?

2009-03-17T14:58:00.003+02:00

Mida sa praegu teed? - küsimus, mida tahaks esitada paljudele tuttavatele, kuid ajapuudusel ei ole see võimalik. Kaasaegse kiire elutempo juures ei ole sellekski aega, et tänaval kohatud tuttavaga kaks sõna juttu vesta. Ometi tahaks aga teada, mis toimub inimestega, kellega iga päev kokku ei puutu. Tahaks teada, millega nad ühel või teisel hetkel tegelevad, et natukenegi nende tegemistest aimu oleks.
Blogipidajaid on tohutult, nende hulgas endiselt veel selliseid, kes kirjutavad eraelulistel teemadel. Ometi on blogiminegi kohati muutunud liiga aeganõudvaks ning mitmed tuttavate peetavad ajaveebid on virtuaalse tolmukorra alla mattunud.

Siinkohal tuleb mängu Twitter, mis on segu erinevatest suhtluskeskkondadest, kuid ometi täiesti omanäoline ning, mis kõige tähtsam, äärmiselt lihtne ja loogiline. Twitter kujutab endast lehekülge, kuhu kasutaja jätab lühikesi teateid, positusi, sõnumeid (või kuidas iganes keegi soovib neid nimetada) oma tegemiste kohta. Sõprade sõnumitele on võimalus ka vastata, umbes samal põhimõttel nagu blogides on kommenteerimine.

Miks on Twitter äge? Postituse pikkus on piiratud - kokku on võimalik kirjutada 140 tähemärgi ulatuses. Seda on piisavalt palju, et jõuaks teada anda, mis toimub (alles eile kirjutasin kooriproovist sel ajal kui pidin ühest prooviruumist teise hääleseadesse minema) ning jõuaks ka kiirelt pilgu peale visata, kes mida on kirjutanud.
Lisaks pakub Twitter palju erinevaid võimalusi nii postitamiseks kui ka uute postituste lugemiseks, ilma et peaks lehekülge ennast külastama. Näiteks on võimalus oma tegemistest teada anda SMSiga, mille eest Twitteri loojad ise raha ei küsi (kuidas on lugu kodumaiste teenuspakkujatega, seda ei tea; tõde selgub uue kuu alguses kui telefoniarve saabub). Samuti on võimalus kasutada TweetDecki, mis annab automaatselt teada uuendustest, mida kasutajad on teinud ning mille abil saab ise uusi postitusi teha brauseriakent avamata.

Olles ise olnud Twitteri kasutaja napid kuu aega, on jäänud mulje, et eestlasi on seal veel küllatki vähe. Seegi asjaolu, et liitudes leidsin vaid ühe tuttava kasutaja, ütleb midagi (kuigi tuleb tõepoolest tunnistada, et mu tuvusringkond ei ole otsatu). Siit jõuangi põhjuseni, miks ma üldse seda postitust teen - nimelt tahaks saada rohkem sõpru-tuttavaid Twitterit kasutama. Paljud teist küll jõuavad veel blogida ning vahel harva saab msnis paar sõna vahetada, kuid mina kahjuks ei jõua enam blogisid lugema, veel vähem leian aega msnis lobisemiseks.
Lisasin blogi küljeribale Twitteri poolt pakutava plugina, mis näitab minu viimaseid postitusi. Siiani olen teinud kõik inglise keeles, kuid keegi ei keela ka eesti keeles postitada.

Kui selle postituse järel huvi ei tekkinud, soovitan siiski lehekülge külastada ning heita vähemalt pilk pisikesele animeeritud videoklipile, mis lühidalt tuvustab, millega on tegu.

Lõpetuseks: mina jälgin näiteks Ashton Kutcheri postitusi, mis on äärmiselt huvitavad ning annavad aimu sellest, et suured staarid on ka tegelikult inimesed. Lisaks Kutcherile on Twitteriga liitunud veel teisigi tuntud inimesi nagu Britney Spears, Lance Armstrong, P.Diddy, Justin Timberlake... Samuti on näiteks CNNil Twitteris oma konto, kuhu tulevad teated kõige kuumematest uudistest.

Allarile

2009-03-12T20:18:00.003+02:00

Kuna on seltskond inimesi, kes on pikka aega tahtnud, et ma siin rohkem "isiklikke tundeid ja nänni" näitaks, siis otsustasin tänase kummalise päeva puhul väikese erandi teha.

Mis mul praegu on?
Mingi-veider pingelangus
Imelik-kujutlusvõime
Uni-peaaegu silmaulatuses
Märjad-silmad
Laiskus-(kooli)tööd teha
Mõttetute-asjade pärast paanika
Kass-kusagil kaugel alateadvuses.
Kõhuvalu-pole ammu olnud
Mõistmatus-teatud riiklike süsteemide suhtes
Palju-segaseid emotsioone
Koera-suurune riidehunnik voodil
Väsimus-pikast nädalast
Hulk-ülesandeid
Tahtmine-mittemidagi teha
Punase-pildiga tass laual

Film vähikepikestega peaosas

2009-03-10T16:43:00.006+02:00

Eile esilinastus YouTube'is lühifilm "Suits". Netiavarustes on minilinateos juba küllalt vastukaja leidnud, seega jätan omapoolsed kommentaarid lisamata. Filmis on segatud horror ja huumor, seejuures on olulisel kohal ka õpetlik aspekt. Kuigi, päris ausalt ei kujuta ette kui seda kuskil koolides, näiteks terviseõpetuse tunnis, näidatakse. Veel vähem usun, et see kellegi suitsetamisharjumusi mõjutab. Kui aga närvid nõrgad ei ole, siis on üsna lustakas vaatamine.
Siinkohal tasuks ka mainida, et film on tegelikult kohati üsnagi vägivaldne ja kole. Nii et tasub kaks korda mõelda, enne kui vaadata.
Filmi leiab siit, EPL kirjutas ka.

Jaga armastust ka Aafrikale!

2009-03-06T19:12:00.004+02:00

Tean mitmeid inimesi, kellel on teatud perioodidel terve ihu pealaest jalatallani armastust täis, nii et tahaks seda kõikjale ja kõigile jagada. Kunagi lugesin üht raamatut, kus noor naine tahtis lisaks olemasolevale veel üht maja, et oma armastus kuhugi ära mahutada. Nüüd siis on neile inimestele (ja tegelikult ka kõigile ülejäänutele) veel üks võimalus armastuse jagamiseks.
Väikesed aafrika lapsed, kellel ei ole kodusid, tahavad koolis käia. Kui nüüd mina ja sina ja sina ja kõik ülejäänud ostavad endale lahedad käevõrud, saavad need väikesed kodutud aafrika lapsed varsti koolis käia. Nemad küll seda ei tea, aga meil on võimalus oma suurt armastust nendega jagada ning näidata, et tegelikult läheb ikkagi korda ka see, mis toimub tuhandete kilomeetrite kaugusel.

Noh, ja kui muidu ei huvita, siis üks planeedi suurimaid staare, Chris Martin juba käib selliste käevõrudega.

Nädala laul

2009-02-23T16:28:00.007+02:00

Vaiko Eplik ja Eliit - Kosmoseodüsseia

Lõpuks ometi on võimalus kirjutada oma uuest muusikalisest lemmikust. Piinlikkusega tuleb tunnistada, et avastasin Eliidi enda jaoks üsna hiljuti, sedagi pooljuhuslikult.

Ajalugu on siis selline, et Eplik otsustas ühel hetkel oma bändid laiali saata ja sooloartistiks hakata. See tähendas seda, et lisaks laulmisele mängis ta ka pille ise ning salvestas sedasi esimese albumi ("1"), mis ilmus 2006. aastal. Rahvale meeldis, Eplik tegi veel teisegi ("2: Aastaajad"), mis ilmus aasta hiljem. Tollelt on pärit ka sellised superhitid nagu "Armastus päästab maailma" ja "Sylvester otsustab surra". Läks veel aastake mööda ja Vaiko väljastas kolmanda albumi: "3: Kosmoseodüsseia", sealt - üllatus-üllatus! - ongi seekordne lugu pärit.
Aga mis värk Eliidiga on? See on live-bänd, millega Eplik aeg-ajalt esineb (jube raske oleks laive teha kui on vaja üksi kõiki instrumente mängida). Ise ütleb ta MySpace'is Eliidi kohta nii:

"... Eliit, selection of our country’s finest musicians improvising pop music on stage. Most of the members also record at home and face similar problems to mine. We have no rehearsals, our set-up is different every time, line up also changes, basically we’ve removed the boring things about being in a band. We just show up and play, sometimes it works sometimes not but that’s the same with other bands aswell, only they have so much more trouble with their costumes and arguing over the setlist and so on."

EPLis on sellest ka natuke juttu.

Epliku viimased kolm albumit jõudsid täiskoosseisus minuni mõned nädalad tagasi. Kiidusõnad oleks siinkohal tühised, ma olen täiesti kindel, et mees teab ise ka suurepäraselt kui hästi tal need välja tulid. Tõenäoliselt on need albumid ühed vähesed, mis moodustavad minu jaoks muusikalise terviku. Sellised, kust ei ole võimalik kuulata üksikuid lugusid. Kui ühe mängima paned, tuleb ka kõik ülejäänud ära kuulata, muidu on midagi valesti, midagi on puudu. Igal juhul ootan põnevusega tema järgmisi üllitisi.

"Kosmoseodüsseia" enda kohta ei ole midagi suurt öelda. Kuradi hea lugu on lihtsalt! Kuulata saab näiteks MySpace'ist. Olemas on ka Superstaari-saate versioon Arno esituses.

Parem hilja...

2009-02-21T16:51:00.003+02:00

Juhuslikult avastasin täna, et suvisel laulu- ja tantsupeol on oma blogi. Sealt leiab ka viited peo õppematerjalidele YouTube'is ning lehekülgedele Orkutis ja Facebookis.
Ajaveeb on küllaltki asjalik ning videod peol osalejatele vajalikud. Tasub vaadata!

Ei midagi uut Päikese all

2009-02-18T22:39:00.003+02:00

Sel ajal kui Riigikogus saab tsirkust ning Lass24 kirub Eesti meediat (mis, muide, ajab ainult "staare" taga), tasub lugeda Sirpi. Vähe sellest, et Sirp jääb ikka Sirbiks, saavad inimesed seal kultuurselt südant puistata ning vähegi intelligentse inimese ajurakud liikuma panna.
Sellest on küll pea nädal möödas, kui Daniel Vaariku kirjatükk avaldati, kuid sisu ei ole selle ajaga vähem mõjuvaks muutunud. Parem hilja kui mitte kunagi - seda tasub lugeda!
Leheneeger soovitab ka.

Pastlad nurka!

2009-02-17T23:58:00.006+02:00

Tegelikult ei kutsu ma absoluutselt üles pasteldest loobuma, vaid võtma kasutusele lustakaid alternatiivseid lahendusi. Nimelt on seltskond inimesi välja mõelnud geniaalse idee lasta produktsiooni rahvariidemustriga tenniseid. Esialgu on kujundatud kolm erinevat paari: Mulgi, Muhu ja Hargla mustritega.
Miks? Sest sel aastal möödub esimesest laulupeost 140 aastat. Suvisele peole ongi need jalavarjud pühendatud. Soetada saab vahvaid papusid juba alates 23. veebruarist.
Idee on minu meelest super! Tennisega on kindlasti hea mööda Kalevi staadionit tantsu vihtuda. Niisama tänaval aga sellistega käia ei raatsiks. Kui endale paari saaks, siis paneks vist kappi seisma, nii ilusad on teised.

Kindlasti tasub jälgida ka asjatajate blogi.

Kas Facebook on ikka uus Orkut?

2009-02-17T23:24:00.005+02:00

Paljud räägivad, et on, mainides sealjuures, et Orkut on oma aja ära elanud ning reidistumas. Vähe sellest, kõik kohad on täis tüütuid brasiillasi, kes levitavad kummalist kõnepruuki ning häkivad kontosid oma suva järgi.
Facebooki on aga mitmed n-ö üle kolinud. Seal on kasutajate hulgas palju erinevaid rahvusi ning lihtsam oma välismaiste tuttavatega suhelda. Kindlasti on seal veel palju muid plusse, mida hektel nimetada ei oska, kuna olen isegi suhteliselt lühiaegne kasutaja ega ole viitsinud kõiki Facebooki võimalustega tutvuda.

Nüüd aga kutsutakse üles üht populaarseimat suhtlusportaali boikoteerima. Põhjus on väga lihtne: nad on võtnud endale õiguse teha iga kasutaja infoga, mida heaks arvavad. Seda ka juhul kui kasutaja otsustab Facebookist lahkuda. See tähendab, et kõik mida kasutaja enda kohta on üles laadinud (pildid, videod jmt), kuulub igavesti Facebookile.
Põhimõtteliselt tähendab see seda, et nad võivad võtta näiteks mõne kasutaja fotod, neid kuhugi edasi müüa, ilma et nad piltide omanikult luba peaks küsima. Vähemalt nii väidab The Consumerist. Samas blogis on ka Facebooki poolne vastukaja, mida siinkohal ümberjutustama ei hakka.

Siit moraal inimestele (sealhulgas mulle endale), kes ei viitsi kasutamistingimusi läbi lugeda ning klõpsavad sellistel puhkudel alati automaatselt "I agree". Alati tasuks ikkagi lugeda, millesse end mässitakse. :D
Seda arvan küll, et Facebook ei võta niipea Orkuti kohta üle. Eestlaste seas kindlasti mitte.

Nädala laul

2009-02-16T23:10:00.006+02:00

Shanice - I Love Your Smile

1991. aastal ilmunud singel tõi vaikselt oma rida ajanud R & B staari laiemate masside ette. Lugu on Shanice'i teise albumi "Inner Smile" esimene singel ning tõenäoliselt ka tema kõige tuntum üllitis. Loos mängib muuseas Grammy'dega pärjatud saksofonist Branford Marsalis. Meest on näha ka laulu videos (kusjuures Shanice ütleb sel ajal ka tema nime).
Shanice on aga endiselt muusikaliselt aktiivne, sel aastal peaks ilmuma tema kuues album.

Laul ise on küllalt lihtne ning paljudele piisab kindlasti paarist sekundist alguse kuulmisest, et kunagine raadiohitt meenuks. Video ei ole iseenesest midagi erilist, küll aga on loo sõnum lihtne ja armas.
Konkreetsest versioonist on välja jäetud lõiguke, kus naine räpib. On ka teine versioon videost, aga YouTube pakub seda natuke viletsama kvaliteediga.

Organiseeruda või mitte?

2009-02-16T22:50:00.003+02:00

Postitamisse on pikk paus tulnud, kuid see-eest on üle tüki aja paljust kirjutada.

Ülikoolielu üks vahva osa on loomulikult erinevad korporatsioonid ja seltsid. Täna käisin siis minagi õnneliku juhuse tahtel korporatsioon Indla külalisõhtul. Ametlikult oli see mu esmane kokkupuude mõne korbi või seltsiga.
Tuleb tunnistada, et väga vahva oli. Pealtnäha tuleb paarkümmend tudengineiut kokku, koos juuakse teed ja süüakse kooki ning räägitakse juttu ja mingil hetkel minnakse laiali. Tegelikult peitub aga konkreetse konvendi seinte vahel rohkem kui esmapilgul paistab. Lisaks erinevatele reeglitele ja tradistioonidele on ka palju vahvaid n-ö mängulisi momente ning loomulikult suurepärane võimalus suhelda väga mastaapse akadeemilise seltskonnaga. Sest teadupärast suhtlevad erinevad seltsid ja korporatsioonid omavahel väga aktiivselt.
Lisaks on kõik liikmed äärmiselt sõbralikud ja positiivsed ning ruumid, milles viibitakse, loovad hubase ja koduse keskkonna. Pole siis ime kui mõni üliaktiivne korbirebane konventi magama jääb. Organiseerunud tudengi jaoks on korporatsioon või selts nagu teine kodu.
Ja mis kõige olulisem: üliõpilasorganisatsioon jääb üldjuhul liimega kaasa käima kogu eluks nagu ka inimesed, kellega seal on kokku puututud.

Kuidas külmal ajal sooja saada?

2009-02-10T20:35:00.010+02:00

13. veebruaril toimub Tartus Raekoja platsil esimene tasuta kallide päev (1st Tartu Free Hugs Day).

"Sel reedel (13.2) jagame Tartu südalinnas piiramatus koguses kallistusi. Kui tahad kallistada või olla kallistatud, siis tule keskpäeva paiku raekoja platsile."

Alustatakse orienteeruvalt kell 11 ning Facebookis väidavad organisaatorid, et asi vältab kella kaheni pärastlõunal.
Kes tahab niisama kõrval seista, võib ka seda teha, kuna kallistamine ei ole kohustuslik.

"Tule kallista, tee pai või naerata, tee pilti, filmi, joonista või luuleta ja võta sõbrad ka kaasa."

Kindlasti soovitan osaleda, kuna üks soe kallistus ütleb tihti rohkem kui tuhat sõna. :)

Nädala laul

2009-02-01T12:40:00.005+02:00

VAST - Touched

Tegemist on bändi mitteametliku esimese singliga, mis väljastati esmakordselt demoalbumil "VAST Is..." 1998. aastal. Ametlikult anti "Touched" välja bändi esimese albumi "Visual Audio Sensory Theater" teise singlina. Lugu oli ka filmi "Paradiisirand" (The Beach) treileris, kuid ametlikule soundtrack'ile ei jõudnud.

Kui ma VASTiga tuttavaks sain, ei arvanud sellest loost midagi. Avastasin selle enda jaoks üsna hiljuti. Kuna meloodiakäigud on küllatki lihtsad, jäävad need tükiks ajaks pähe kummitama. Muud kommentaariks öelda ei oska, täispikalt saab lugu kuulata siin. Videot soovitan ka kindlasti vaadata.

Install Iceland 2.0

2009-01-29T20:27:00.003+02:00

Islandil astus valitsus tagasi, rahvas on õnnelik. Uueks peaministriks saab tõenäoliselt Jóhanna Sigurðardóttir, rahvas on õnnelik.
Mingil põhjusel aga peetakse vajalikuks välja tuua asjaolu, et potentsiaalne tulevane peaminister ei ole hetero. Nagu Ekspress kirjutab, ei ole islandlastel endil sellest sooja ega külma, küll aga ei suuda välispress asjaolu mitte mainimata jätta (olgem ausad, seda ei suuda ka meie meedia). Ekspressis on veel mainitud sedagi, et kunagi olla sakslased olnud mures, kas homoseksuaalne mees sobib Berliini linnapeaks. Siit tekibki küsimus, kuidas mõjutab seksuaalne orientatsioon ühe poliitiku oskust riiki või linna juhtida. Ei tahaks nagu hästi uskuda, et need kaks asja on kuidagi omavahel seotud.
Mingil põhjusel aga ei pasundatud, et "USA presidendiks saab esmakordselt afroameeriklane, kes muuseas on hetero" või meie viimaste valimiste järel, et "Peaministrikoha saab reformierakonna heterost liider Andrus Ansip".
Me elame ju ometigi tsiviliseeritud moodsas maailmas, kus kellegi seksuaalne orientatsioon peaks olema teise- kui mitte kolmandajärguline teema.

*Pilt ei peagi olema postitusega otseselt seotud, see on lihtsalt lustakas.

Ei see veel sure, kes elust ära läheb

2009-01-27T23:53:00.001+02:00

Hommikul sõitsin lennukiga Barbadosele, rääkisin paari sõbraga, tulin tagasi tõllas pidades kutsarit printsessiks valgel hobusel, mis oli tegelikult pigem hall kui mustjaspruun nagu need juuksed, mis on sellel tüdrukul, kes on siinsamas ega tea, mida teha, sest kõik sai läbi ja ta on üksi, kuid õnnelik, kuna asjad tulevad sealt, kus on kindlus, milles elasid seletamatul põhjusel prantslased, kes olid hirmus tigedad ning saatsid tuuled vastassuunda puhuma, et teistel hakkaks halvem (kuigi nad olid oma südames head) ja nad saaksid valetada, et kodututel on kodu kuskil mujal, seal, kus rohi on rohelisem, kuigi tegelikult on see veel küllaltki pruun, hoolimata asjaolust, et miski valge on kõige peal, mis mõjub paljudele masendavalt eriti arvestades hetkesituatsiooni, mis ei kutsu esile just rõõmuhõikeid, mis tulid ema suust kui ta sai teada, et lapsel tuleb laps, mis oli esimene, kuid mitte viimane nende seas, kes meist siia maha jäävad, et hoida seda, mida meie hoida ei oska.

Südamlike tervitustega kõigile tudengitele

2009-01-26T20:48:00.004+02:00

Lingi saatis Jaanus meilis, mille pealkiri oli järgnev: "Multikakunstnik on nii osavalt sessi meeleseisundit osanud tabada".
Eriti hästi mõjub kui lehekülg aknas lahti jätta ja samal ajal muude asjadega tegeleda. ;)

Nädala laul

2009-01-26T00:59:00.004+02:00

Kui millestki targemast kirjutada ei ole ja viitsimist on, selgitan last.fm-i abiga välja viimase seitsme päeva populaarseima loo ning kirjutan sellest nädala lõpul paar rida.

Michael Jackson "Earth Song"

Tegemist on 1995. aastal ilmunud singliga albumilt "HIStory: Past, Present and Future, Book I". "Earth Song" oli tema ühiskonnakriitilistest lugudest esimene, mis üsna avalikult näitas näpuga probleemidele, mis puudutasid keskkonna ja loomade heaolu.
Laulu video on küllaltki võimas ning osutus üsna kulukaks, jõudes ka MTV Top 40 Most Expensive Videos edetabelisse. Võtted toimusid neljas erinevas piirkonnas, kusjuures nii Amazonase vihmametsas kui ka Horvaatia sõjapiirkonnas olid videos kohalikud inimesed, mitte näitlejad. Klipi sisu on lihtne: näidatakse julmust loomade suhtes, metsade maharaiumist, saastamist ja sõja tagajärgi. Laul seejuures peaks aitama maailma nendest pahedest vabastada. Video lõpuosas kasutataksegi n-ö tagasikerimist, nii et lõpuks on kõik loomad elus ja metsad alles.

Mulle hakkas lugu meeldima esialgu peamiselt video tõttu. Soovitan seda soojalt vaadata, kuna tegu on üpriski võimsa visuaalse taustaga veel võimsamale loole. Suurtele loomaarmastajatele ei soovita, kuna videos on mõned küllalt häirivad momendid. Siinkohal olgu ka mainitud, et video tarbeks ei tehtud ühelegi loomale liiga.

Just!

2009-01-24T14:40:00.003+02:00

Juhtusin eile õhtul väljas olles vestlema ühe kunagise tõsielustaariga. Mingil seletamatul põhjusel ei tekkinud kihku temast (ja tema seltskonnast) telefoniga pilti teha ning neid elu24 või Kroonikasse saata.
Huvitav, kust keskmisel eestlasel see kihk tuleb?

Aita meediat, ära kliki saastal!

2009-01-19T22:04:00.003+02:00

Kodanikualgatus rohujuuretasandil on alati tervitatav, eriti kui eesmärk on praegusel meediamaastikul valitsevat olukorda parandada. Mina tegelikult suuri sõnu seada ei oska, seega tasuks siiski idee sünnikohta pöörduda. Küll aga kutsun üles allolevat märki blogidesse postitama ning laiemalt levitama. Kunagi ei tea, millal ükskord midagi sellist ka tegelikult õnnestuda võib.

Leedo vs Delfi

2009-01-18T19:20:00.002+02:00

Ühe vahva ainega seoses oli mul õnne lugeda palju-palju erinevaid meediaga seotud kaasusi. Alustades Oberschlickist, kes süüdistas üht Austria poliitikut natsismis, lõpetades Tammeriga, kes sõimas Vilja Savisaart rongaemaks. Teiste seas oli ka too Leedo kaasus, kui probleem oli Delfisse kirjutatud kommentaaridega.
Eksami sain sooritatud ning nüüd, justkui järelkajana, leidsin postituse, mis kenasti võttis kogu avaliku kommunikatsiooni regulatsiooni kokku:

Kõigile blogijatele

2009-01-15T01:30:00.002+02:00

27. jaanuar on ametlik blogide ümberkehastumisepäev aka Rabbit Hole Day. Idee on siis selles, et üheks päevaks (Lewis Carroli sünnipäevaks) muudavad blogijad 24-tunniks oma stiili. Umbes nagu siis kui Alice kukkus jäneseurgu ja avastas enda eest hoopis teistsuguse maailma kui see, milles ta oli harjunud elama.

Päris huvitav oleks jälgida, kas ja kui palju sellest kodumaistes blogides midagi välja tuleb.

Bushism

2009-01-13T20:38:00.003+02:00

Madis viitas vaimukustele, millega George W. Bush on avalikkust viimase 8 aastaga lõbustanud. Neile, kes lingile klõpsata ei viitsi, toon mõned paremad välja:

"I want to thank my friend, Senator Bill Frist, for joining us today. He married a Texas girl, I want you to know. Karyn is with us. A West Texas girl, just like me."
Nashville, Tennessee, 27 May, 2004

"I think war is a dangerous place." Washington DC, 7 May, 2003

"Rarely is the question asked: Is our children learning?"
Florence, South Carolina, 11 January, 2000

"You teach a child to read, and he or her will be able to pass a literacy test.''
Townsend, Tennessee, 21 February, 2001

"Information is moving. You know, nightly news is one way, of course, but it's also moving through the blogosphere and through the Internets."
Washington DC, 2 May, 2007

"All I can tell you is when the governor calls, I answer his phone."
San Diego, California, 25 October, 2007

Milline biitlite laul on KÕIGE parem?

2009-01-12T23:00:00.003+02:00

Tõelise fänni jaoks on ilmselt kõik head. Aga last.fm promob "ühte obsessiivset fänni", kes reastas enda subjektiivse maitse järgi 5 kaupa kokku 185 biitlite lugu. Kõigi juures on põhjendus, miks üks või teine lugu just sellisel kohal on.

Eelmise aasta lõpul sattusin esimest korda selle tabeli otsa, siis ei oldud veel sajanda kohani jõutud. Nüüdseks on esikoht selgunud, mida ma siinkohal välja ei too, et mõnel asjast huvitatul mitte üllatusmomenti rikkuda. Mina seda lugu kuulnud ei ole, seega ei oska kommenteerida, kas on hea valik või mitte. Küll aga on hea meel, et minu suur lemmik "I Am the Walrus" platseerus teisele kohale. Olgu veel öeldud, et klassikud ei saanud just suurepäraseid tulemusi, näiteks "Yesterday" oli alles 51.

Milline biitlite laul aga on siis tegelikult see kõige-kõige parem?

Ma olen iseenda naine

2009-01-10T21:14:00.002+02:00

27. jaanuaril tuleb Endla taas Vanemuisele külla ning rahvale näidatakse Raivo E. Tamme abil Doug Wrighti draamat "Ma olen iseenda naine". Soovitan soojalt kõigil Vanemuise läheduses viibijatel seda tükki vaatama minna.

Ise nägin etendust suvel Endlas ning see jättis suurepärase mulje. Raivo E. Tamm näitas ennast minu jaoks uuest küljest, kehastudes laval mitmetesse erinevatesse rollidesse. Tõepoolest, peale tema ei astu selle etenduse ajal ükski teine näitleja lavale. 40 erinevat tegelast kehastades jutustab Raivo E. Tamm publikule 19. sajandi lõpul Berliinis elanud transvestiidi kummalise loo, mis, muide, põhineb tõsielul.

Kuidas Tamm üle kahe tunni laval vastu peab, pole tähtis. Tähtis on see, et ta pakub seal olles argipäeva õhtusse vaheldust toovat esteetilist naudingut.

Kurioosum

2009-01-09T02:26:00.000+02:00

Britney Spears on tõenäoliselt maailma esimene popstaar, kelle laulust tehakse toiduaine. Nimelt teatab elu24, et "väidetavalt tehakse tema [Spearsi] uue albumi «Circus» kõige ropum laul singiks."
Jään põnevusega ootama, mis sellest välja tuleb.

Viva la Vida!

2009-01-09T00:47:00.001+02:00

Ma ei ole suurem asi Coldplay austaja, aga viimase albumi teine singel jäi sedavõrd raadiotest kõrva kõlama, et mõtlesin uue aasta alguses lõpuks terve kogumiku läbi kuulata, et aru saada, miks võib 2008. aastat muusikamaailmas nimetada muuhulgas ka Coldplay aastaks.

Tõsi, ma ei ole bändi austaja, kuid nende kaks esimest albumit on mul kenasti arvutis olemas. Kui vahel tekib tahtmine Chris Martini häält kuulata, on omast käest võtta. Ning, olgem ausad, tegu ei ole sugugi viletsate kogumikega. Kui aga 3 aastat tagasi ilmus "X&Y", ei olnud minul mitte mingisugust tahtmist albumi sügavustesse sukelduda. Kahest minu jaoks täiesti keskpärasest singlist piisas, et mitte kolmanda plaadi vastu huvi tunda. Mäletan, et mõtlesin tol ajal kui kahju on sellest, et Coldplay, mis tegi veel vähegi nauditavat alternatiivmuusikat on läinud vooluga kaasa ning teeb imalat meinstriim poppi.

Coldplay neljandas albumis on aga midagi erilist, mis tekitab mõnusa tunde juba albumi avaloo esimestest helidest. Lood järgnevad üksteisele loogiliselt ning plaadi lõpulugu on parim kõigist. Minu puhul näitab viimane aspekt just seda, et tegu on väga hea albumiga.

Kes ei ole viitsinud, tahtnud või suutnud Coldplay "Viva la Vida or Death and All His Friends" kuulata, soovitan soojalt. Kaks suurepäraselt müünud singlit on vaid väike osa sellest fantastikast, mis sellel albumil peitub.

Kuidas Eesti ajakirjandus alla käib

2009-01-06T21:04:00.000+02:00

Klipi info YouTube'ist:

2009. aasta mai, meediarindel on asjad teravaks läinud.

Memokraadi televisiooni- ja satiiritoimetus sai tuult tiibadesse aastalõpuklippi saatnud edust ja otsustas videovormi valada mõned kriitilised meediahoobid. Seda kõike võib muidugi võtta ka omamoodi ennustusena.

Kui päriselt ka lõpp nii roosiline oleks...

Eesti huumor?

2009-01-02T19:48:00.001+02:00

Tuleb tunnistada, et ootasin põnevusega aastavahetust just seetõttu, et ETV vana-aasta õhtu programm tõotas tulla väga huvitav. Kui varem on erakanalites mõni saade silma jäänud, siis seekord oli kahju vaid sellest, et ei näinud „Saatuse iroonia“ kahte osa.

ETV suutis aga seekord liigagi suure pettumuse valmistada. Vahva oli see, et õhtut olid pandud „juhtima“ ETV raudvara Maire Aunaste ning üks minu lemmiksaatejuhte Tarmo Leinatamm. Positiivne oli ka see, et traditsiooniliselt näidati lühifilmi „Õhtusöök ühele“ ning salvestust Kreisiraadio tänutuurilt. Mõnusaks vahepalaks oli ka „Saatevigad“. Aastavahetuseks tehtud naljasaated jätsid aga nii mõneski kohas soovida. Võimalik aga, et olen sedavõrd kinni lapsepõlves ETVst nähtud vana-aasta õhtu saadetes, et uute tegijatega on raske leppida.

„Päkapikudiskot“ jälgisin küll poole silmaga, kuid suurepärast muljet see ei jätnud. Teplenkovi ja Sukka võrreldi Sulev Nõmmikuga, minu meelest on selliseks võrdluseks veel vara. Küll aga on näha, et meestel on arenguruumi ning loodetavasti teevad nad koos veel midagi, sest tegemist on siiski väga heade näitlejatega.

Kõige rohkem ootasin „Tujurikkujat“, kuna Avandi-Sepp on suurepärane duo, mida oli näha juba möödunud aasta „Eesti otsib superstaari“ saates. Kahjuks pidin neiski pisut pettuma, kuna kohati mängisid nad hea maitse piiril. Minu jaoks tõmbaski taset alla sketš „Eesti otsib neonatsi“, mis ei pannud isegi mitte muigama. Tegelikult on aga näha, et neil on hea omavaheline klapp (nagu Reet Linnagi tänases Õhtulehes ütles: „… nende vahel on sünergia, mida iga näitlejapaari vahel ei ole.“). Nemadki võiks rohkem midagi koos teha, näiteks oma saate.

„Edekabel“ oli aga täielik tobedus. Reklaamis oli näha, et Normann ei aja oma rida üksi, vaid pundis on ka vanameister Eino Baskin, eesti esinäitlejanna Ita Ever ning väga häid komöödiarolle tegev Anne Paluver. Saadet vaadates oli mul aga kahju, et suurepärased inimesed olid valitud kaasa tegema sellist tobedust. Normann õigustab end tänases Õhtulehes, et ironiseeris harimatu televaataja kallal. Mina pean ennast üsnagi harituks, kuid see saade positiivset muljet ei jätnud. Tõepoolest, Võrno pilamine tabas naelapea pihta, kuid oli siiski kohati ülepingutatud. Ülejäänud saates oli veel mõni üksik koht, mis natuke võttis muigama, Võsapetsi roojatest oli aga muidugi antihuumori tipp. Ma saan aru küll, et naeruvääristatakse televaatajat ning just see sketš peaks panema mõtlema selle üle, mida keskmine vaataja telemaastikul väärtustab. Seda kõike on võimalik välja mängida ka labasusteni laskumata. Ning lõpuks jäi veel küsimus, kuidas peaks televaatajat pilama Normanni kehastatud ETV ilmamehe Peep Taimla lahtiriietumine ekraanil? Vastusevariante on ilmselt kaks: ma kas ei ole piisavalt haritud või siis lihtsalt ei saa heast huumorist aru.

Selles suhtes tegi TV3 õige otsuse, et jäi kindlaks klassikalisele vene huumorile.