Hommikul sõitsin lennukiga Barbadosele, rääkisin paari sõbraga, tulin tagasi tõllas pidades kutsarit printsessiks valgel hobusel, mis oli tegelikult pigem hall kui mustjaspruun nagu need juuksed, mis on sellel tüdrukul, kes on siinsamas ega tea, mida teha, sest kõik sai läbi ja ta on üksi, kuid õnnelik, kuna asjad tulevad sealt, kus on kindlus, milles elasid seletamatul põhjusel prantslased, kes olid hirmus tigedad ning saatsid tuuled vastassuunda puhuma, et teistel hakkaks halvem (kuigi nad olid oma südames head) ja nad saaksid valetada, et kodututel on kodu kuskil mujal, seal, kus rohi on rohelisem, kuigi tegelikult on see veel küllaltki pruun, hoolimata asjaolust, et miski valge on kõige peal, mis mõjub paljudele masendavalt eriti arvestades hetkesituatsiooni, mis ei kutsu esile just rõõmuhõikeid, mis tulid ema suust kui ta sai teada, et lapsel tuleb laps, mis oli esimene, kuid mitte viimane nende seas, kes meist siia maha jäävad, et hoida seda, mida meie hoida ei oska.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
Olgem ausad. Sa ei tulnud Barbadoselt tagasi tõllaga.
kõige pikem lause? :O
Jäi teine jah lohisema natuke...
INTERPUNKTSIOON