Riigikogu otsustas, et las need parlamendisaadikute palgad ja kuluhüvitised olla, aga õpetajate palka mitte mingi võimalusega lähema aasta jooksul tõsta ei saa. Rumalad on nad ikka küll, hoiatati ju, kui palgad ei tõuse, tuleb streik, ja need, kellele liiga tehakse, ei unusta enda eest seista. Tõsi, mis see streik ikka hullu teha saab ... ühe päeva koolitunde ei toimu, aga pärast seda läheb töö rõõmsalt edasi. Mis veelgi hullem - õpetajad peavad ise leidma võimaluse, kuidas ärajäävates tundides käsitletav materjal lõpuks ikkagi õpilasteni jõuaks. Niisiis on riigiisade jaoks kõik iseenesest korras. Kurb.
Minu peas tekib aga küsimus: huvitav, mis siis saaks, kui õpetajad ei piirduks ühe streigipäevaga. Mis siis, kui streigitaks seni, kuni neid võetakse kuulda ja tehakse midagi olukorra parandamiseks? Lõppude lõpuks, miks peaks õpetaja iga päev tööle ilmuma, kui rahva valitud esindajad parlamendis ei suuda nädalas ühte päevagi istungisaalis veeta. Tõsi, kui rääkida haridustöötajate moraali- ja kohusetundest, siis neile tekitaks pikem streik tohutult lisakoormust, mille eest palka ei tule. Loodetavasti on siiski kõigele võimalik mingisugunegi lahendus leida. Asi on ikkagi põhimõttes!
Minu kui kodaniku jaoks oleks juba suur samm see, kui lõpuks ometi muudetaks see tobe seadus, mis keelab Riigikogul käsitleda parasjagu Toompela istuva parlamendi palgaküsimust. Muudetaks selliselt, et palka tõsta ei saa, kuid külmutada (või veelgi parem - langetada) saab. Siis lõppeks ükskord see tobe olukord, et pääste-, meditsiini- ja haridustöötajate palk on pideval samal tasemel, sest eelmised riigikogu liikmed otsustasid, et järgmine koosseis peab veel rohkem raha saama.
Huvitav, millal saadakse aru, et õpetajaid, päästjad ja arstid on kordades tähtsamad, kui parlamendisaadikud, valitsuse liikmed, riigiametnikud ja teised poliitikud?! Poliitika on asi, millega tegelemiseks ei ole vaja õppida aastaid kõrgkoolis või muretseda inimeste pärast, kellega igapäevaselt kokku puututakse. Sellise suhtumisega on lõpuks ainsateks Eesti elanikeks poliitikud, kes paremate võimaluste puudumisel käivad arsti juures Soomes või mõnes teises naaberriigis, viivad oma lapsi sinna kooli ja kutsuvad päästjaid kohale samuti Soomest. Samas, mis neil viga lasta majal maha põleda - ehitavad aga kümnekordse keskmise palga ja kuluhüvitiste eest uue häärberi.
Sattusin täna cracked.com-i postitusele, kuhu oli üles riputatud hulk lahedaid pilte kosmosest, süstikutest ja nendega seonduvast (7 Awesome Images That Will Make You Mourn the Space Shuttle) ning mis pani mind otsima veel ja veel hingematvaid ülesvõtteid avakosmosest. Eriti meeldisid mulle maakerast tehtud ülesvõtted, nagu näiteks see,
kus Maa ajaaarvamise järgi 1984. aasta veebruaris otsustas astronaut Bruce McCandless II, et läheb ja hõljub nüüd kosmoses ilma igasugu juhtmete ja muu pudi-padita. Pärast sellist kogemust mõtleks mina küll, et nüüd võib rahus surra. Kahjuks võib kosmoselendudel nii ka minna, sest kuigi enamik lende on olnud edukad ja on palju selliseid lahedaid pilte, siis iroonilisel kombel toosama süstik Challenger, millega rändasid McCandless II ja tema kaaslased kosmosesse ning tegid esimese vaba "jalutuskäigu", lendas peaaegu kaks aastat hiljem lihtsalt õhku. CNNi otsepilt juhtunust:
Ehk siis põhimõtteliselt oli kuskil ehituse juures mingi viga, mida oli juba ammu märgatud, kuid sellele ei pööratud piisavalt tähelepanu. Nii palju kui mina erinevaid artikleid lugedes aru sain, oli õnn, et juba varem midagi sellist ei juhtunud. Kogu meeskond hukkus, kuid arvatavasti mitte plahvatuses, vaid hiljem ookeani kukkudes, kuna süstiku see osa, kus inimesed viibisid, ei saanud tules kahjustada.
Kogu see lugu ehmatas inimesi päris korralikult, seda enam, et süstiku starti oli kogunenud vaatama (nagu ikka) suur hulk publikut. Kaheks aastaks peatati süstikuprogramm, et välja selgitada, mis ikkagi täpselt Challengeriga juhtus. Pärast seda jätkusid kosmoselennud ja kõik toimis kenasti, kuni 2003. aastal leidis aset järgmine katastroof, mille käigus hävis süstik Columbia Maa atmosfääri sisenedes. Kogu meeskond hukkus ja lennumasin jõudis maapinnale tükikestena. Sellestki on üsna õõvastav videomaterjal:
Kogu see lugu ehmatas inimesi päris korralikult, seda enam, et süstiku starti oli kogunenud vaatama (nagu ikka) suur hulk publikut. Kaheks aastaks peatati süstikuprogramm, et välja selgitada, mis ikkagi täpselt Challengeriga juhtus. Pärast seda jätkusid kosmoselennud ja kõik toimis kenasti, kuni 2003. aastal leidis aset järgmine katastroof, mille käigus hävis süstik Columbia Maa atmosfääri sisenedes. Kogu meeskond hukkus ja lennumasin jõudis maapinnale tükikestena. Sellestki on üsna õõvastav videomaterjal:
Columbia probleemid algasid juba startides (kuigi siis ei teadnud sellest vist veel keegi), mil tekkis süstiku kuumuskindlasse kattesse auk. See tähendas, et tagasilennul oli süstik kaotanud hermeetilisuse ning lagunes atmosfääri sisenedes põlevateks tükkideks.
Niisiis, kosmosest Maale vaadata võib olla päris lahe, nagu ka julgestuseta hõljumine kaaluta olekus, kuid iga lennuga kaasneb alati risk elule. NASA on igatahes oma süstikuprogrammi lõpetanud, mis tähendab, et sealt ei ole enam ohtu karta. Kosmoselennud ei ole aga kindlasti lõppenud ning ühel päeval tehakse ilmselt ära ka esimene turismireis Kuule.
Päris hirmus on vaadata, kuidas Facebookis tasuta asjade peale tormi joostakse. See on läinud nii meeletuks, et väga lihtne on kergeusklikke võltspakkumistega lollitada. Kui see oli alguses naljakas, siis nüüd ei tea, mille pärast rohkem kurvastada - kas kiusajate õeluse pärast või inimeste rumaluse pärast. Ühest küljest ei ole libakampaania looja ju süüdi, kui lehmakari tasuta pakutud heina peale kiini jookseb. Teisalt aga, teades kui kerge on inimesi mõjutada, on päris kuri lootjate ootusi kõrgele ajada, eriti kui arvestada, et FBs on see igapäevane, kui tehakse mingeid ägedaid kampaaniaid, kus saab võita ägedaid asju, mida reaalsuses ei pruugi üldse vaja minnagi.
Sellega meenub, et lugesin just ühest ajakirjast analüüsi, kuidas tarbimishullus ei ole ka masuajal vähenenud ning seal oli mitu kasulikku nippi, kuidas pääseda ebavajalike ostude tegemisest. Eks FBga ole natuke sama asi. Asju küll ei osteta, kuid see-eest tahetakse tasuta saada ja täiesti mõtlematult (sest maksma ju ei pea!). Nii on väga lihtne teha üritusele suurte tähtedega pealkiri VÕIDA NÄDALANE PUHKUS MALDIIVIDELE, luua juurde veel mingi huvitav põhjus, miks sellist asja teha ja jagada seda oma seinal. Lisaks reisivõidule saab iga nädal 20 inimest uue iPhone'i, iPadi ja mitutuhat eurot ning tunni ajaga ongi arvatavasti mitusada osalejat olemas. Sõltub muidugi, kas teha üritus eesti keeles kohalikele või inglisekeelne ülemaailmse mastaabiga pakkumine. Viimasel juhul oleks esimese tunni aja number muidugi kordi suurem.
Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan, on see, et kurb on näha, kuidas keskmine eestlasest FB kasutaja on varsti sama rumal nagu keskmine ameeriklane. Ei tahaks seda nagu uskuda, kuid paraku paistab nii välja.
Selle postituse ajendiks on järjekordne FB üritus. Kui esimesed ehk ei saanudki aru, et tegelikult ei ole olemas sellist asja nagu Ühendatud Kreeka Meedia, siis järgmised, nähes jagatud ürituse pilte, võinuks ju taibata, et tegu ei ole pädeva pakkumisega. Paraku on asi ka selles, et selline n-ö trollimine on noorema põlvkonna teema ja isegi mina, kes ma olin vahepeal lolcatzide ja muu sellisega väga hästi kursis, ei jõua enam moodsate meemidega sammu pidada. Minust üheksa aastat vanem õde ei tea neist ammugi midagi ja mida rääkida veel 40-60-aastastest FB kasutajatest ...
Ehk siis mulle tundub, et kurvastada tuleks nii õela "trollija" kui ka rumala kasutaja pärast ja loota, et inimestel on edaspidi natukenegi kriitikameelt tasuta pakkumiste suhtes.
Mina nimetaks seda sotsiaalseks eksperimendiks. Suure Tolkieni ja tema loomingu austajatena tahame sõbraga ühe öö jooksul ära vaadata kogu Sõrmuste isanda triloogia. Kusjuures, pikendatud versioone, et nauding oleks ikka maksimaalne. Keskmise filmifriigi jaoks on see muidugi kukepea. Meil on aga ärevus suur. Kolm pea 4-tunnist filmi järjest ära vaadata ning seejuures veel uneajast ärkvel püsida ei ole lihtne asi, seda enam, et tegu ei ole just nürimeelsete komöödiatega.
Miks öösel? Sest võimatu oli meie nii erinevates graafikutes leida sobivat päeva, mil mõlemad oleks 100% vabad ja kummagi kodu oleks tühi. Niisiis, tahtmata asja taaskord edasi lükata võtsime plaani, et niipea kui tema 200 km kauguselt tagasi jõuab, hakkame asjaga pihta. Esialgne plaan oli alustada kell 22, kuid erinevatel põhjustel ei ole me seda veel teinud.
Eks hommikuks on selge, mis meie ilusast plaanist sai. Alla me igatahes anda ei kavatse.
------------------------------
13 tundi hiljem saime asjaga ühele poole. Alustasime neljapäeva õhtul veidi peale ühteteist õhtul. Segavaks faktoriks osutus ETVst tulev lauluvõistlus "Pean saama Eurovisioonile, muidu suren 2010". Lühemate ja pikemate pauside järel lõpetasime umbes täpselt 12 tundi hiljem. Mina manustasin 3 tassi kohvi, kaaslane mitte ühtegi, kusjuures, kell on 17.15 ja ta on siiani ärkvel.
Üldjoontes ei möödunudki see 12 tundi väga raskelt. Väsimusehetkedel oli suur tahtmine asi pooleli jätta, kuid kohv peletas need mõtted väga kiiresti. Filmi seisukohalt oli triloogia tervikuna vaatamine väga värskendav. Tekkisid teistsugused seosed ja panime tähele hoopis teistsuguseid asju kui varem. Võib-olla mõjutas seda ka asjaolu, et olime filme näinud viimati mõni aasta tagasi. Lisaks on tunne nagu oleks öösel kuskil teises maailmas ära käinud ja nüüd on hea tagantjärgi meenutada, milliseid toredaid asju sai nähtud.
Niisiis, kui aega ja tahtmist on, soovitan soojalt LOTRi-maratoni ette võtta. Küll oleks seda siiski mõistlikum teha päeva ajal.
Päris nukker on kuulata-vaadata, kuidas pühasid ei peeta enam miskiks. "Iga päev on sõbrapäev" ja "Iga päev on naistepäev" on laused, mida olen kuulnud viimastel aastatel üha enam just vastavatel tähtpäevadel. Tõesti, sõbrad ja naised on koguaeg olulised. Siiski, olgem ausad, fakt on see, et iga päev ei vii keegi oma kallimale lilli ja komme ega pööra sõbrale tavalisest rohkem tähelepanu. Sama lugu on naistepäevaga - ma tahaks näha mõnda meest, kes iga päev või vähemalt korra nädalas naistele (st mitte ainult enda omale) lilli viiks, lihtsalt sellepärast, et naised on koguaeg tähtsad, mitte ainult 8. märtsil.
Siit läheks edasi teemaga "iga päev on sõbra-/naistepäev" ja küsiks, et miks me siis üldse tähistame emadepäeva? Emad on meile ju iga päev kallid. Või milleks tähistada sünnipäevi, võiksime vabalt iga päev sõbrad kokku kutsuda ja isekeskis endi eksistentsi tähistada.
Lõppude lõpuks taandub kõik siiski sellele, et kaasaegses kiires maailmas kas unustatakse tähtpäevi või lihtsalt ei viitsita enam nende pärast vaeva näha. Loomulikult ei oota keegi uhkeid lillebukette või õhtusöögi ülipeenes restoranis. Oluline on see, et kord aastas pööratakse tavalisest rohkem tähelepanu teatud inimestele, olgu need sõbrad, naised, emad või kes iganes. Küsimus ei ole selles, et neid piisavalt ei tähtsustata, vaid selles, et just need inimesed on saanud päris oma päeva, mil neid tavalisest rohkem esile tõstetakse. Oluline on igapäevaelust eristumine. Loomulikult on mu parim sõber aasta ringi mu parim sõber, kuid vähemalt ühel päeval aastas tahan talle seda kuidagi eriliselt tõestada. Sõbrapäev ei ole ehk siinkohal parim näide, kuid annab vast minu üldist meelsust edasi küll.
Seega, ärgem unustagem pühasid! Need inimesed, kellele on teatud päevad aastas pühendatud, on seda väärt, et neid meeles peetakse. Vastasel juhul ei oleks neid päevi lihtsalt välja mõeldud.
Siinkohal tervitaksin neid mehi, kes eile natuke vaeva nägid ja tõeliselt armsa üllatuse valmistasid.
Subscribe to:
Posts (Atom)