Ma ei ole suurem asi Coldplay austaja, aga viimase albumi teine singel jäi sedavõrd raadiotest kõrva kõlama, et mõtlesin uue aasta alguses lõpuks terve kogumiku läbi kuulata, et aru saada, miks võib 2008. aastat muusikamaailmas nimetada muuhulgas ka Coldplay aastaks.
Tõsi, ma ei ole bändi austaja, kuid nende kaks esimest albumit on mul kenasti arvutis olemas. Kui vahel tekib tahtmine Chris Martini häält kuulata, on omast käest võtta. Ning, olgem ausad, tegu ei ole sugugi viletsate kogumikega. Kui aga 3 aastat tagasi ilmus "X&Y", ei olnud minul mitte mingisugust tahtmist albumi sügavustesse sukelduda. Kahest minu jaoks täiesti keskpärasest singlist piisas, et mitte kolmanda plaadi vastu huvi tunda. Mäletan, et mõtlesin tol ajal kui kahju on sellest, et Coldplay, mis tegi veel vähegi nauditavat alternatiivmuusikat on läinud vooluga kaasa ning teeb imalat meinstriim poppi.
Coldplay neljandas albumis on aga midagi erilist, mis tekitab mõnusa tunde juba albumi avaloo esimestest helidest. Lood järgnevad üksteisele loogiliselt ning plaadi lõpulugu on parim kõigist. Minu puhul näitab viimane aspekt just seda, et tegu on väga hea albumiga.
Kes ei ole viitsinud, tahtnud või suutnud Coldplay "Viva la Vida or Death and All His Friends" kuulata, soovitan soojalt. Kaks suurepäraselt müünud singlit on vaid väike osa sellest fantastikast, mis sellel albumil peitub.
Subscribe to:
Post Comments (Atom)
0 vastukaja:
Post a Comment