Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Täna erinevates blogides ringi vaadates nägin, et paljud leheküljed on puhkusel. Endalgi on paus kuidagi väga pikaks veninud, kuigi mõtteid on, millest kirjutada. Nüüd siis lõpuks on mahti ka paar rida kirja panna.

Juulikuu on kujunenud ootamatult kultuurseks, osalt tänu raadiotööle. Veelgi enam, vähem kui nädala jooksul olen käinud vaatamas kolme erinevat suveetendust. Selles postituses aga keskendun hoopis eelmisel nädalal nähtud Rannapi minituuri avakontserdile Tartu lauluväljakul.

Kuuldavasti lõppes tuurike Rannapile selles mõttes kurvalt, et Tallinnas ilm publikut ei soosinud ning sellest kannatas ka ürituse tehniline pool. Ometi oli kokku pandud kava vägev ning toimis igati hästi. Etteasted ei olnud (vähemalt näiliselt) loobitud suvalisse järjekorda, vaid moodustasid ühtse terviku, andes kordumatu kontsertelamuse.

Kosmikud alustasid. Olles endine suur ja praegune stabiilne Kosmikute loomingu austaja, oli mõnevõrra kahju, et poisid mängisid vaid käputäie lugusid. Teisalt on see arusaadav - olgem ausad, tegu oli eelkõige siiski Rannapi tuuriga.
Lühike paus (mida osa inimesi kasutas muidugi selleks, et kohe jälle söögitelgi poole tormata), mille jooksul tuli lavale koor, ooperisolist Priit Volmer ja herr Rannap ise. Kanti ette "Taevas ja maa". Selle kohta ei oksa muud öelda, kui et Rannap on kantaati kirjutades näidanud järjekordselt oma taset. Kui enamike lemmikartistide puhul pelgan alati uusloomingut, kuna kardan, et seda, mis juba tehtud, enam korrata ei suudeta. Rannapi puhul seda muret ei ole. Mehe helilooming on endises headuses ning kuna ta on tekstide puhul teatud luuletajatele kindlaks jäänud, kõlavad lood tervikuna sama hästi kui omal ajal Ruja esituses.

Peale vaheaega saabus hetk, mida ise kõige rohkem ootasin. Ruja lugusid tuli esitama Taavi Peterson. Kavas olid minu meelest enam-vähem samad lood (mitte küll kõik), mis kaks aastat tagasi Rannapi & Taavi tuuril. Taavi ei ole oma headust minu silmis kaotanud, kuigi lavakogemuse puudumine annab tema kehakeeles kohati liigagi hästi tunda. Ometi on poisi hääl lihtsalt super. Kuulsin ühes Tartu pubis ühe anonüümse mehe kommentaari, kus ta kirus Taavit, kuna too ei oskavat üldse laulda ning Alenderit matkib ta väga haledalt. Mina isiklikult leian, et Taavi kohe kindlasti ei matki Alenderit, küll aga sobivad Ruja lood talle kõige paremini (võrreldes Maarja jt artistidega, kes neid lugusid esitanud on) just hääletämbri poolest. Nagu Rannapki on koduvalt öelnud, on Taavil tõeliselt hea hääl rocki laulmiseks. Annaks nüüd ainult jumal, et Rannap teda edasi susiks ning mõne aasta pärast saaks Taavi Petersoni juba tegevmuusikuna näha. Sest vähe sellest, et noormehel on häält, tal on ka tohutult karakterit ja isikupära.

Ruja lood esitatud, tuli ettekandele "Ilus maa". Kuna mul on salapärastel põhjustel endal kantaadi täisversioon olemas, oli tore kuulata tuttavat lugu, kaasa laulda ja seda lõpuks ka live-esituses näha. Mõnevõrra häiris vaid see, et lool oli kaks solisti, aga seda ka ilmselt seetõttu, et olen kunagist Ruja & Alenderi varianti liiga palju kuulanud.

Kontsert oli hea, kuid paraku on igal asjal kaks külge. Puudustest nii palju, et kahju oli säärast kava kuulata vabas õhus. Teatavasti käitub keskmine eestlane vabaõhukontserdil samamoodi nagu koduaias grillides. Sellest johtuvalt rikkusid kohati kontserdi lummust pianode ajal kõrvu kriipivad laste jooksusammud (otse lava ees ühest platsi otsast teise), samuti hõiked ja kõik muu taoline, mida lapsed ikka mängides teevad. (Ausõna, ei ole lastevihkaja, aga korduvalt sai üritusel kinnitust Dylan Morani definitsioon laste kohta: midget drunks :D) Loomulikult ei saa publikut süüdistada, kuna tegu oli siiski vabaõhukontserdiga. Õnneks on Rannapil aga kuuldavasti anda ka üks n-ö sisekontsert ning materjal plaadile salvestada.

Lõpetuseks võin julgelt öelda, et kes tuuril ei käinud, jäid heast asjast ilma.