Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Hea kontsert on nagu hea film: tunniks-paariks sukeldud teise maailma, teise reaalsusesse, kus unustad selle, et järgmisel päeval on vaja ärgata kell 8, vaja oleks kirjutada bakatööd jne. Kui kontsert ükskord läbi saab, on sees kibe-magus tunne ja segased emotsioonid. Kõik justkui oli suurepärane ja sai üle tüki aja kuulata väga head muusikat, kuid nüüd on see läbi ja tuleb ootama jääda järgmist korda ning ühtlasi loota, et see on vähemalt sama hea. Selliselt võiks kirjeldada reedest Vaiko Epliku ja Eliidi kontserti.

Olles loonud endale kujutluspildi Eliidist kui suurepäraselt koostoimivast improbändist, oli huvitav kuulata tuttavaid plaadilugusid veidi teises võtmes. Paar-kolm lugu tundsin ära juba esimeste akordide järel, ülejäänute puhul püsis põnevus kuni tekstiosa alguseni.

Alustati looga, mida teab arvatavasti pea iga eestlane - "Armastus päästab maailma". Teate küll, see lahedate käikudega lugu Elisa reklaamist, mis on filmitud Tartus. Edasi tuli lugusid kõigilt neljalt ilmunud plaadilt. "Kosk", "Taevad", "Hei Sebastian", "Pihtas-põhjas", "Kibe ja kuum" ja paljud teised. Kui nüüd õigesti mäletan, siis koos lisalugudega mängiti ära 14 lugu. Seda on kõvasti rohkem, kui kohapeal olles tundus.

Loomulikult kanti ette "Ma olin teismeline libahunt", mille sissejuhatuses ei jätnud Vaiko Eplik mainimata, et see põhineb päriselul. Mees oli laval nagu jumal. Tundus nagu ta naudiks iga sõna sellest loost. Lava oli hämar ja siluetina sirutusid Vaiko käed taeva poole. Publik sirutas käed vastu, justkui tahaks öelda: me oleme sinuga! Nüüdseks vist juba traditsiooniliselt ei jätnud Raul Saaremets mängimata ka väikest DnB-hõngulist vahepala. Paraku ei mäleta, millise loo lõppu see jäi.

Tuttavate lugude kuulamisel on oma head ja halvad küljed. Nagu Vaiko Eplik on ühes oma intervjuus öelnud, ei saa ta plaadilugusid live'is mängida, kuna selleks, et need ka ehedalt kõlaksid, oleks vaja mitukümmend Vaikot, kes igaüks teeks õigel hetkel õiget asja. Tore oli lugusid ära tunda, kaasa laulda ja näha, kuidas need mingil hetkel Vaikost välja on tulnud ning tulevad uuesti siin ja praegu. Ometi on improl põnevus suurem, kuna siis ei oota põnevusega mitte ainult järgmist lugu, vaid ka iga järgmist nooti. Kontserdi lõpp on muidugi mõnevõrra kurvem, kuna siis on tõesti emotsioon ainu- ja erakordne, plaadilugude puhul saab kontserdielamust vähemalt osaliselt plaadi abil taaselustada.

Hea on vaadata Vaikot musitseerimas. Raul Saaremets, Madis Aesma ja Kristel Eplik mängisid kõik suurepäraselt, kuid võrreldes solistiga, kes mängis siiski enda loomingut, oli nende entusiasm kõvasti väiksem. Viimased kaks jäid aeg-ajalt (ka lugude keskel) Vaikot jälgima ning ajasid vaikselt oma rida, sel ajal kui mehe nägu hetkelisest loomeerutusest moondus ning igast tema liigutusest ja rakust õhkus muusikat.

Laupäeval varahommikul lõppenud kontsert ei olnud ports lugusid, mis mängiti rahva rõõmuks ette, vaid Muusika suure algustähega, mis täitis kogu Rock Café ning paiskas publikusse õnnemolekule. Loodetavasti viisid need enamiku seltskonnast õnnelikuna koduteele.