Ma-ilm ja mõnda, mis seal sees leida on

Riigikogu otsustas, et las need parlamendisaadikute palgad ja kuluhüvitised olla, aga õpetajate palka mitte mingi võimalusega lähema aasta jooksul tõsta ei saa. Rumalad on nad ikka küll, hoiatati ju, kui palgad ei tõuse, tuleb streik, ja need, kellele liiga tehakse, ei unusta enda eest seista. Tõsi, mis see streik ikka hullu teha saab ... ühe päeva koolitunde ei toimu, aga pärast seda läheb töö rõõmsalt edasi. Mis veelgi hullem - õpetajad peavad ise leidma võimaluse, kuidas ärajäävates tundides käsitletav materjal lõpuks ikkagi õpilasteni jõuaks. Niisiis on riigiisade jaoks kõik iseenesest korras. Kurb.
Minu peas tekib aga küsimus: huvitav, mis siis saaks, kui õpetajad ei piirduks ühe streigipäevaga. Mis siis, kui streigitaks seni, kuni neid võetakse kuulda ja tehakse midagi olukorra parandamiseks? Lõppude lõpuks, miks peaks õpetaja iga päev tööle ilmuma, kui rahva valitud esindajad parlamendis ei suuda nädalas ühte päevagi istungisaalis veeta. Tõsi, kui rääkida haridustöötajate moraali- ja kohusetundest, siis neile tekitaks pikem streik tohutult lisakoormust, mille eest palka ei tule. Loodetavasti on siiski kõigele võimalik mingisugunegi lahendus leida. Asi on ikkagi põhimõttes!
Minu kui kodaniku jaoks oleks juba suur samm see, kui lõpuks ometi muudetaks see tobe seadus, mis keelab Riigikogul käsitleda parasjagu Toompela istuva parlamendi palgaküsimust. Muudetaks selliselt, et palka tõsta ei saa, kuid külmutada (või veelgi parem - langetada) saab. Siis lõppeks ükskord see tobe olukord, et pääste-, meditsiini- ja haridustöötajate palk on pideval samal tasemel, sest eelmised riigikogu liikmed otsustasid, et järgmine koosseis peab veel rohkem raha saama.

Huvitav, millal saadakse aru, et õpetajaid, päästjad ja arstid on kordades tähtsamad, kui parlamendisaadikud, valitsuse liikmed, riigiametnikud ja teised poliitikud?! Poliitika on asi, millega tegelemiseks ei ole vaja õppida aastaid kõrgkoolis või muretseda inimeste pärast, kellega igapäevaselt kokku puututakse. Sellise suhtumisega on lõpuks ainsateks Eesti elanikeks poliitikud, kes paremate võimaluste puudumisel käivad arsti juures Soomes või mõnes teises naaberriigis, viivad oma lapsi sinna kooli ja kutsuvad päästjaid kohale samuti Soomest. Samas, mis neil viga lasta majal maha põleda - ehitavad aga kümnekordse keskmise palga ja kuluhüvitiste eest uue häärberi.