Sattusin täna cracked.com-i postitusele, kuhu oli üles riputatud hulk lahedaid pilte kosmosest, süstikutest ja nendega seonduvast (7 Awesome Images That Will Make You Mourn the Space Shuttle) ning mis pani mind otsima veel ja veel hingematvaid ülesvõtteid avakosmosest. Eriti meeldisid mulle maakerast tehtud ülesvõtted, nagu näiteks see,
kus Maa ajaaarvamise järgi 1984. aasta veebruaris otsustas astronaut Bruce McCandless II, et läheb ja hõljub nüüd kosmoses ilma igasugu juhtmete ja muu pudi-padita. Pärast sellist kogemust mõtleks mina küll, et nüüd võib rahus surra. Kahjuks võib kosmoselendudel nii ka minna, sest kuigi enamik lende on olnud edukad ja on palju selliseid lahedaid pilte, siis iroonilisel kombel toosama süstik Challenger, millega rändasid McCandless II ja tema kaaslased kosmosesse ning tegid esimese vaba "jalutuskäigu", lendas peaaegu kaks aastat hiljem lihtsalt õhku. CNNi otsepilt juhtunust:
Ehk siis põhimõtteliselt oli kuskil ehituse juures mingi viga, mida oli juba ammu märgatud, kuid sellele ei pööratud piisavalt tähelepanu. Nii palju kui mina erinevaid artikleid lugedes aru sain, oli õnn, et juba varem midagi sellist ei juhtunud. Kogu meeskond hukkus, kuid arvatavasti mitte plahvatuses, vaid hiljem ookeani kukkudes, kuna süstiku see osa, kus inimesed viibisid, ei saanud tules kahjustada.
Kogu see lugu ehmatas inimesi päris korralikult, seda enam, et süstiku starti oli kogunenud vaatama (nagu ikka) suur hulk publikut. Kaheks aastaks peatati süstikuprogramm, et välja selgitada, mis ikkagi täpselt Challengeriga juhtus. Pärast seda jätkusid kosmoselennud ja kõik toimis kenasti, kuni 2003. aastal leidis aset järgmine katastroof, mille käigus hävis süstik Columbia Maa atmosfääri sisenedes. Kogu meeskond hukkus ja lennumasin jõudis maapinnale tükikestena. Sellestki on üsna õõvastav videomaterjal:
Kogu see lugu ehmatas inimesi päris korralikult, seda enam, et süstiku starti oli kogunenud vaatama (nagu ikka) suur hulk publikut. Kaheks aastaks peatati süstikuprogramm, et välja selgitada, mis ikkagi täpselt Challengeriga juhtus. Pärast seda jätkusid kosmoselennud ja kõik toimis kenasti, kuni 2003. aastal leidis aset järgmine katastroof, mille käigus hävis süstik Columbia Maa atmosfääri sisenedes. Kogu meeskond hukkus ja lennumasin jõudis maapinnale tükikestena. Sellestki on üsna õõvastav videomaterjal:
Columbia probleemid algasid juba startides (kuigi siis ei teadnud sellest vist veel keegi), mil tekkis süstiku kuumuskindlasse kattesse auk. See tähendas, et tagasilennul oli süstik kaotanud hermeetilisuse ning lagunes atmosfääri sisenedes põlevateks tükkideks.
Niisiis, kosmosest Maale vaadata võib olla päris lahe, nagu ka julgestuseta hõljumine kaaluta olekus, kuid iga lennuga kaasneb alati risk elule. NASA on igatahes oma süstikuprogrammi lõpetanud, mis tähendab, et sealt ei ole enam ohtu karta. Kosmoselennud ei ole aga kindlasti lõppenud ning ühel päeval tehakse ilmselt ära ka esimene turismireis Kuule.
Man üüd avastasin su selle blogi. Mis värk nende kuupäevadega on? Sa ei teinud seda postitust ju 12ndal Detsembril?
Igastahes seda Challengeri starti vaatasid paljud inimesed. Tolleks ajaks oli süstiku start juba päris tavaline ja mitte väga oluline sündmus, aga selle stardi tegi nii kõmuliseks see, et pardal oli "tavaline kooliõpetaja kuskilt USA paigast". Noh, selleks hetkeks oli ta juba põhjaliku koolituse läbinud, aga kui teiste astronautide taust oli seotud (sõja)lennundusega, siis tema oligi lihtsalt kooliõpetaja.
Aga eeldatavasti ei piinelnud nad kaua, sest võib loota, et plahvatuses tekkinud ja kokpiti tiirlemisest tingitud G-jõudude mõjul kaotasid nad teadvuse tükk maad enne ookeani kukkumist.
Ahjaa, ja kui veel norida, siis Columbia ei hukkunud mitte seetõttu, et KUUMUSKINDEL katteplaat ära tuli ja süstik hermeetilisuse kaotas vaid süstik kaotas KUUMUSKINDLA plaadi ja läks noh... atmosfääri sisenedes paarikümne tuhande kraadi juures põlema, või pigem siiski plahvatas. Kaduva hermeetilisuse jaoks on atmosfääri sisenemise ajal neil alati vastav skafander seljas, mis neid peaks vajadusel teoreetiliselt kaitsma.