Riigikogu otsustas, et las need parlamendisaadikute palgad ja kuluhüvitised olla, aga õpetajate palka mitte mingi võimalusega lähema aasta jooksul tõsta ei saa. Rumalad on nad ikka küll, hoiatati ju, kui palgad ei tõuse, tuleb streik, ja need, kellele liiga tehakse, ei unusta enda eest seista. Tõsi, mis see streik ikka hullu teha saab ... ühe päeva koolitunde ei toimu, aga pärast seda läheb töö rõõmsalt edasi. Mis veelgi hullem - õpetajad peavad ise leidma võimaluse, kuidas ärajäävates tundides käsitletav materjal lõpuks ikkagi õpilasteni jõuaks. Niisiis on riigiisade jaoks kõik iseenesest korras. Kurb.
Minu peas tekib aga küsimus: huvitav, mis siis saaks, kui õpetajad ei piirduks ühe streigipäevaga. Mis siis, kui streigitaks seni, kuni neid võetakse kuulda ja tehakse midagi olukorra parandamiseks? Lõppude lõpuks, miks peaks õpetaja iga päev tööle ilmuma, kui rahva valitud esindajad parlamendis ei suuda nädalas ühte päevagi istungisaalis veeta. Tõsi, kui rääkida haridustöötajate moraali- ja kohusetundest, siis neile tekitaks pikem streik tohutult lisakoormust, mille eest palka ei tule. Loodetavasti on siiski kõigele võimalik mingisugunegi lahendus leida. Asi on ikkagi põhimõttes!
Minu kui kodaniku jaoks oleks juba suur samm see, kui lõpuks ometi muudetaks see tobe seadus, mis keelab Riigikogul käsitleda parasjagu Toompela istuva parlamendi palgaküsimust. Muudetaks selliselt, et palka tõsta ei saa, kuid külmutada (või veelgi parem - langetada) saab. Siis lõppeks ükskord see tobe olukord, et pääste-, meditsiini- ja haridustöötajate palk on pideval samal tasemel, sest eelmised riigikogu liikmed otsustasid, et järgmine koosseis peab veel rohkem raha saama.
Huvitav, millal saadakse aru, et õpetajaid, päästjad ja arstid on kordades tähtsamad, kui parlamendisaadikud, valitsuse liikmed, riigiametnikud ja teised poliitikud?! Poliitika on asi, millega tegelemiseks ei ole vaja õppida aastaid kõrgkoolis või muretseda inimeste pärast, kellega igapäevaselt kokku puututakse. Sellise suhtumisega on lõpuks ainsateks Eesti elanikeks poliitikud, kes paremate võimaluste puudumisel käivad arsti juures Soomes või mõnes teises naaberriigis, viivad oma lapsi sinna kooli ja kutsuvad päästjaid kohale samuti Soomest. Samas, mis neil viga lasta majal maha põleda - ehitavad aga kümnekordse keskmise palga ja kuluhüvitiste eest uue häärberi.
Sattusin täna cracked.com-i postitusele, kuhu oli üles riputatud hulk lahedaid pilte kosmosest, süstikutest ja nendega seonduvast (7 Awesome Images That Will Make You Mourn the Space Shuttle) ning mis pani mind otsima veel ja veel hingematvaid ülesvõtteid avakosmosest. Eriti meeldisid mulle maakerast tehtud ülesvõtted, nagu näiteks see,
Kogu see lugu ehmatas inimesi päris korralikult, seda enam, et süstiku starti oli kogunenud vaatama (nagu ikka) suur hulk publikut. Kaheks aastaks peatati süstikuprogramm, et välja selgitada, mis ikkagi täpselt Challengeriga juhtus. Pärast seda jätkusid kosmoselennud ja kõik toimis kenasti, kuni 2003. aastal leidis aset järgmine katastroof, mille käigus hävis süstik Columbia Maa atmosfääri sisenedes. Kogu meeskond hukkus ja lennumasin jõudis maapinnale tükikestena. Sellestki on üsna õõvastav videomaterjal:
Niisiis, kosmosest Maale vaadata võib olla päris lahe, nagu ka julgestuseta hõljumine kaaluta olekus, kuid iga lennuga kaasneb alati risk elule. NASA on igatahes oma süstikuprogrammi lõpetanud, mis tähendab, et sealt ei ole enam ohtu karta. Kosmoselennud ei ole aga kindlasti lõppenud ning ühel päeval tehakse ilmselt ära ka esimene turismireis Kuule.
Päris hirmus on vaadata, kuidas Facebookis tasuta asjade peale tormi joostakse. See on läinud nii meeletuks, et väga lihtne on kergeusklikke võltspakkumistega lollitada. Kui see oli alguses naljakas, siis nüüd ei tea, mille pärast rohkem kurvastada - kas kiusajate õeluse pärast või inimeste rumaluse pärast. Ühest küljest ei ole libakampaania looja ju süüdi, kui lehmakari tasuta pakutud heina peale kiini jookseb. Teisalt aga, teades kui kerge on inimesi mõjutada, on päris kuri lootjate ootusi kõrgele ajada, eriti kui arvestada, et FBs on see igapäevane, kui tehakse mingeid ägedaid kampaaniaid, kus saab võita ägedaid asju, mida reaalsuses ei pruugi üldse vaja minnagi.
Sellega meenub, et lugesin just ühest ajakirjast analüüsi, kuidas tarbimishullus ei ole ka masuajal vähenenud ning seal oli mitu kasulikku nippi, kuidas pääseda ebavajalike ostude tegemisest. Eks FBga ole natuke sama asi. Asju küll ei osteta, kuid see-eest tahetakse tasuta saada ja täiesti mõtlematult (sest maksma ju ei pea!). Nii on väga lihtne teha üritusele suurte tähtedega pealkiri VÕIDA NÄDALANE PUHKUS MALDIIVIDELE, luua juurde veel mingi huvitav põhjus, miks sellist asja teha ja jagada seda oma seinal. Lisaks reisivõidule saab iga nädal 20 inimest uue iPhone'i, iPadi ja mitutuhat eurot ning tunni ajaga ongi arvatavasti mitusada osalejat olemas. Sõltub muidugi, kas teha üritus eesti keeles kohalikele või inglisekeelne ülemaailmse mastaabiga pakkumine. Viimasel juhul oleks esimese tunni aja number muidugi kordi suurem.
Kuhu ma oma jutuga jõuda tahan, on see, et kurb on näha, kuidas keskmine eestlasest FB kasutaja on varsti sama rumal nagu keskmine ameeriklane. Ei tahaks seda nagu uskuda, kuid paraku paistab nii välja.
Selle postituse ajendiks on järjekordne FB üritus. Kui esimesed ehk ei saanudki aru, et tegelikult ei ole olemas sellist asja nagu Ühendatud Kreeka Meedia, siis järgmised, nähes jagatud ürituse pilte, võinuks ju taibata, et tegu ei ole pädeva pakkumisega. Paraku on asi ka selles, et selline n-ö trollimine on noorema põlvkonna teema ja isegi mina, kes ma olin vahepeal lolcatzide ja muu sellisega väga hästi kursis, ei jõua enam moodsate meemidega sammu pidada. Minust üheksa aastat vanem õde ei tea neist ammugi midagi ja mida rääkida veel 40-60-aastastest FB kasutajatest ...
Ehk siis mulle tundub, et kurvastada tuleks nii õela "trollija" kui ka rumala kasutaja pärast ja loota, et inimestel on edaspidi natukenegi kriitikameelt tasuta pakkumiste suhtes.
Mina nimetaks seda sotsiaalseks eksperimendiks. Suure Tolkieni ja tema loomingu austajatena tahame sõbraga ühe öö jooksul ära vaadata kogu Sõrmuste isanda triloogia. Kusjuures, pikendatud versioone, et nauding oleks ikka maksimaalne. Keskmise filmifriigi jaoks on see muidugi kukepea. Meil on aga ärevus suur. Kolm pea 4-tunnist filmi järjest ära vaadata ning seejuures veel uneajast ärkvel püsida ei ole lihtne asi, seda enam, et tegu ei ole just nürimeelsete komöödiatega.
Päris nukker on kuulata-vaadata, kuidas pühasid ei peeta enam miskiks. "Iga päev on sõbrapäev" ja "Iga päev on naistepäev" on laused, mida olen kuulnud viimastel aastatel üha enam just vastavatel tähtpäevadel. Tõesti, sõbrad ja naised on koguaeg olulised. Siiski, olgem ausad, fakt on see, et iga päev ei vii keegi oma kallimale lilli ja komme ega pööra sõbrale tavalisest rohkem tähelepanu. Sama lugu on naistepäevaga - ma tahaks näha mõnda meest, kes iga päev või vähemalt korra nädalas naistele (st mitte ainult enda omale) lilli viiks, lihtsalt sellepärast, et naised on koguaeg tähtsad, mitte ainult 8. märtsil.